Osaliselt vastad ise oma küsimusele. "Selle üle on mul hea meel, et mees pole mulle kui avatud raamat....   Vahest segas lausa..." Kui sa polnud valmis vastu võtma oma "nägemist", panid selle enda eest lukku.
    Aga kindlasti sa saad end jälle avada, kullapaike! Küsi oma sisemiselt Minalt või inglitelt, kuidas seda teha ja nad juhatavad sulle teed sinu sügavate sisemiste mõtete või tunnete kaudu.
   
    Samas - tundlikkus võib ka kaduda elumuutuste tõttu, kui pole aega enam endasse süüvida, kui pole enam võimalik tunda end õnnelikuna ja tasakaalus olevana. Selle asemel on mured ja stress. Loodan, et see ei käi sinu kohta  

Ma arvan, et Sa võisid end ehk ära blokeerida ja ehitasid justkui kaitsevalli enda ümber. Eks hirmul ole selline võime. Proovi end vabaks lasta ja eemaldada hirmud ja muu, mis Sind häirib, ja tõsta vibratsiooni. Kõige lihtsam on alustada positiivsete mõtete ja sisendustega, mis teevad rõõmsaks ja oledki juba vabam. Kiirustada ei maksa, anna endale aega ja ole õnnelik!

   ... ja veel... Tegelikult olen ka mina selle tunnetuse ja nägemise kadumise üle elanud. Siis, kui tegelesin aktiivselt vaimse arenguga, lugesin vastavaid raamatuid, mediteerisin, siis hakkasin tundma mingit sisemist jõudu, muutusin ka vähesel määral "nägijaks", kui aga lasin ennast käest, kadus see kõik!

  Toon siin ühe lõigu Carlos Castaneda raamatust "Teekond Ixtlani":
 " Jõud on midagi niisugust, millega tegelevad valgussõdalased. Alguses on see kõik uskumatu ja kauge asi, on raske isegi sellele mõelda. Seejärel muutub jõud tõsiseks asjaks - seda võib mitte omada, sellest võib isegi mitte veel lõplikult teadlik olla, aga ometi taipab inimene, et on ilmunud midagi niisugust, mida varem ei olnud.
  Järgmise sammuna avaldab jõud ennast kui miski kontrollimatu. Ma ei saa öelda, kuidas see tuleb või mis ta õieti on, aga ometi paneb ta su nägema imesid. Ja päris lõpuks on midagi meist enestest, midagi, mis kontrollib meie tegusid ja allub siiski meie tahtele"

Kusjuures nii on jah, et kui olemus ei ole veel harjunud, täielikult taasleidnud oma Väge, siis võib nägemine ja tunnetamine kergelt käest libiseda. Aga võib-olla ei ole siis see aeg veel käes, on vaja täita veel teisi ülesandeid ja pühenduda millelegi muule.

 

  "Osaliselt vastad ise oma küsimusele. "Selle üle on mul hea meel, et mees pole mulle kui avatud raamat....   Vahest segas lausa..."
See segas selles mõttes, et tal on ju ka mingigi õigus privaasusele, seda enam, et ta teadis et ma tunnetan teda. Algul arvas,  et jälitan ja nuhin    Siis sai mingi hetk ise aru. Ma ei kinnitanud talle seda pikka aega, sest kujutasin, mis olukorda see võib inimese panna. Kinnituse saanud, leppis ta selle teadmisega ootamatult hästi. 

 Pagana pihta... Mul oli ju selle ees ka süütunne. Teadmine, et viibin kohas, kus mul poleks õigust olla........... Tahtmatu nuhkimise tunne......

Süütunne võib küll siin seoses olla. Mul käis selline jõnks südamest läbi, kui ema helistas ja ütles, et mingi õnnetus juhtus kuskil lasteaias. Teadsin kohe millest ta räägib, pilt oli silme ees, kuigi ei teadnud millisest lasteaiast juttki on, veel vähem kellest. Ema teadis, et mul selline nägemus oli kunagi olnud. Ema ja mees olid ainsad kes mind hulluks ei tembeldanud
See oli kindlasti minu poja, isegi teadsin millise kasvataja päev oli tööl olla. Kuigi jah see ronimispuu paigaldati lasteaeda kuu peale seda, kui olin sündmust unes ette näinud. See tekitas oma korda paanikat, hoiatasin ka kasvatajaid lasteaias. Täpselt ei rääkinud aga üldjoontes palusin valvsamad olla. Määratud nädalal olime üldse kodus "haiged". Muutusin selliseks kana emaks, et ise ka ei uskunud. Ei lasknud last nädalavahetuseks vanaema juurdegi ilma minuta. Pidin koguaeg kõrval olema. Rahunesin veidi kevade poole, kui üks meie rühma laps (3a.) ise koju läks ja lasteaed seda alles politseist kuulis. Seda kasvatajat meil enam päevapealt ei olnud ka. Mul oli heameel, et ta sellise "pisiasjaga" minna lasti, nägemus oleks kogu ta elu süükoorma alla matnud.
Jah see on süütunne mis tahab väljuda, muidu ma ju ei kribaks siia, asju mis peaks juba ammu unustuse hõlma vajunud olema...
"Ma arvan, et Sa võisid end ehk ära blokeerida ja ehitasid justkui kaitsevalli enda ümber. Eks hirmul ole selline võime."
Seega on ka selles lauses killuke tõde, ma kardan alateadvuses, et näen veel midagi, mida on parem mitte ette teada....

Püüan nüüd nende uute lähenemis nurkadega sõbraks saada.

Kahjuks ei tea kes mu kaitseingel on. See, et ta olemas on on kindel, tema olemas olu saab pidevalt kinnitust 

 See ei tähenda, et rohkem arvamusi, lähtenurki ei sooviks lugeda. Ikka oleks tore, kui keegi veel oma vaatenurka julgeb avaldada, tihti ongi nii, et see mis on silma ees, iseeneset mõistetav,  seda ise lihtsalt ei näe.

Päikest ja armastust teie päevadesse!