Tundub paraku mõttetuna see võitlus mõttehiiglastega. Sinu poolt viidatud autoriteedid ei ole autoriteedid mulle ja minu omad sulle, seega - ole hoitud!

Ja veel - Iga oma postitusega lisab postitaja oma autoportreele ühe pinslitõmbe...
Minu vaated tulenevad minu veendumustest, veendumused ammutatud teabest ja isiklikest elukogemustest. Olen viidanud nii ühtedele kui teistele, aga seegi sind ei rahulda. Me ei ole võrdsed väitluspartnerid, sest mul on veel kõvasti arenguruumi....

habe Arenguruumi on meil kõigil veel kahe taeva jagu Eks jah, vahel tuleb lihtsalt nõustuda, et kaks inimest mittenõustuvad... või kuidas see väljend oligi. Kui mõlemal on omamoodi õigus siis ei jäägi muud kui sõbralikult üksteise vaateid aktsepteerida.

Mul oleks üks küsimus, ehk oskad sina vastata, kui antud teemaga hästi kursis olev inimene.
Sa rääkisid sellest sõkalde eraldamisest.
Olen ka varem endamisi juurelnud aga pole eriti hästi aru saanud, et kas Piiblis on ka kirjas selle kogu - meie elu, nii taevase kui ka maise - nö põhjust, suunda ja tulemust. Mis on Maa loomise eemärk? Miks elab inimene maa peal valikuvabadusega teha kas head või kurja, kui vaid head tehes saab täita Jumala soovi ja edasi, kõrgemale pääseda. Miks sünnib inimene, kes saab valida kurja ja seega tuua kannatust enda hingele, jõudes põrgusse. Miks on jumal loonud sellise valikuprotsessi - ta ju loob Meie kõigi hinged ise, lisades sinna erinevaid iseloomuomadusi, suunates meid elama teatud elu. Nagu oma loodu testimine...

Kas taevas on lõppsihtmärk või alles järgmine samm teekonnast?

Palju mikse sai sinna arutledes öeldud

"Lõplik tõde" fraas pole ise lõplik tõde Ega me saamegi ainult spekuleerida, täielikku tõde iga nurga alt on võimatu näha.

Nojahh... võimatu... see on jälle selline huvitav sõna.

Kõik sõjad olevat sündinud nii, et midagi tuuakse ettekäändeks, leitakse põhjus.
Juba aegade algusest.
Ma hästi enam ei mäleta, kuidas see täpselt oli, aga meie kandi kirikuõpetaja (vägagi tuntud), on vastanud küsimusele, mis lähtub Ingeri postitusest, väga asjalikult ja aktsepteeritavalt (vähemasti minu jaoks)
Olen isegi nii mõelnud nagu Ingeri ja kõik loetu, ajaloolised romaanid jne. on ju süvendanud just taolist uskumist.
Enne enda ja laste ristimist 12aastat tagasi, kõhklesin kõvasti, just sellesama pärast, mida Ingeri kirjutas.
Samas - me mitte keegi ei tea täielikku tõde, mitte kunagi.
Jätsin lihtsalt selle ängistust tekitava vaatenurga kõrvale ja keskendusin ilusale ja heale, valisin usust välja selle, mis minu hingele sobis, muu jätsin kõrvale kui minu jaoks mittevajaliku.

Kas Piiblis on ka kirjas selle kogu - meie elu, nii taevase kui ka maise - nö põhjust, suunda ja tulemust?

Piiblis on sellest juttu mitmes kohas, kuid mitte kusagil otse ja avatud tekstiga. Olen jõudnud arusaamiseni, et see ei ole juhuslik vaid eesmärgipärane. Piiblisse koondatud inspireeritud tekstid sisaldavad Tõde, kuid Tõde tegelikkuses on neist tekstidest  määratult laiaulatuslikum.
Tekstid on suhteliselt autentsed kuid kannavad nii ehk teisiti endas ka subjektiivset jälge, tulenevalt nende kirjutajate ja ümberkirjutajate arusaamadest ja tõekspidamistest. Seeläbi saab neid tekste käsitleda piltlikult väljendades mitte kui Tõde vaid kui Tõe varju. See on Tõega lahutamatult seotud ning ei saa eksisteerida ilma Tõeta, kuid on oma kvaliteedis ometi Tagajärg mitte Põhjus.

Looja tahteks ei ole meile Tõe avamine tervikuna ning ilmselt on tal selleks ka hea ja tõsine põhjus.
Piibel ei välista inimvaimu eksistentsi jätku peale selle maist ja ihulikku surma, kuid ei räägi sellest ka kusagil pikemalt. Inimesele on antud selged juhised, mis keelavad tal uurida vaimumaailma ning sellega suhelda. Sellest tuleneb, et inimese eesmärk  ja ülesanne inimesena on miski, mis on piiritletud tema maise eluga ja mida ei peaks mõjutama vaimuilmast tulenev.

Inimkonna kognitiivne kogemus läbi aegade viitab ümbersünnivõimalikkuse reaalsusele. Inimesed mäletavad tihti lapseeas detaile oma eelmisest elust kuid seejärel need üldreeglina kustutatakse. Neid mälestusi on võimalik reprodutseerida hüpnoosi kaudu, kuid see tundub olevat vastuolus Looja tahtega, sest tuleneb mitte inimese vajadusest vaid uudishimust.

Eeltoodu alusel võib jõuda järelduseni, et inimesele antud elu eesmärk/elu ülesanne on teatud katseperioodi läbimine, mille vältel Looja ootuse kohaselt peaks/võiks toimuda ka kvalitatiivne positiivne areng. Selle katseperioodi objektiivsuse peab tagama tausta neutraalsus, ehk eelnevate elude mittemäletamine ning vaimuilmast pärinevate mõjutuste puudumine..

Meile antud elukäik on kui meie ette seatud ulatuslik labürint, kus igal sammul on möödapääsmatu otsuste tegemine. Vahel teeme valeotsuseid ja suundume tupikusse. Vahel antakse meile lisavõimalus. Meie edukus sõltub meie meelestatusest ja just see on katse määrav kvaliteet.

Kogu inimeksistents on suur selektsioon - „tõuparandus“ kus toimub objekti kvalitatiivne vääristamine. Vajaliku kvaliteedi saavutanud objektiks on teatud hulk hingi, kellel on edaspidises täita uus ja seda kvaliteeti eeldav missioon. Millised on selle kvaliteedi kriteeriumid, on meile ilmutanud Jeesus.  Milline on see järgmine ülesanne, ei ole meile teada antud ja ilmselt on selleks ka objektiivne põhjus.

.......................................

Eks jah , iga lugeja näeb ja loeb teksti oma silmadega... Mina tõttöelda sõna "tõuparandus" jutumärkidesse pannes  ei osanud seda paaritamisega seostada. Vabandan eksitava väljendi pärast.

Julmad mängud?
Inimene, kes on loodud Jumala näo järgi, suhtub kõigesse ümbritsevasse juba tundetu ratsionaalsusega. Ka tõuparandus on inimese initsiatiiv nagu ka arenev geenitehnoloogia.  Ja seda kõike endale lubades käsitleme siis julmusena - julmade mängudena seda, kui midagi sarnast ka meile endile osaks langeb?

Olen kuulnud intervjuud teise tüdrukuga, kelle jutt sinnani mulle üsna usutav tundus, kuni ta väitis John Lennonit väävlimeres küpsemas näinud olevat... Siis sai minu uskumisressurss selles asjas otsa. Mitte et ma tüdrukut poleks uskunud aga sellised detailid lihtsalt ei mõju usaldustsüvendavalt.
Umbes sadakond aastat tagasi levis Eestis Taevaskäijate liikumine. Selle aluseks olid mitmed tüdrukud eri paigus, kes väitsid endid Taevas käinud olevat ja rääkisid uskumatuid lugusid, mis samas ka väljamõeldisteks ei sobinud.
Jääb mulje, et mingis eas on tüdrukud (kas ainult???) väga vastuvõtlikut teistelt tasanditelt infole ning häälestuvad sinna alateadlikult mingiteks hetkedeks ümber.

See, kas nende räägitu meile meeldib või vastuvõetav on, ei ole lõppkokkuvõttes ju absoluutselt oluline. Tänased uudised räägivad mitmest tulekahjust vanadekodudes. Kas meile meeldib uskuda, et tulekahju on võimalik? Võimalik ka meie endi kodus? Võimalik ka nii, et ise selles leegitsevas õuduses oma otsa leiame?   Ei tänan! See ei ole inimlik - järelikult ma ei saa seda uskuda!   Ja ometi...

Mul hakkas tätsa paha seda hetkeks vaadates, ei tea, kas liiga tundlik või hellik .