Üldine jutt > Intervjuud

Küsimused

<< < (15/15)

Thalassa:
Kui omaette elasin, siis küsiti minult kas kuuske tahan, onu tõi alati oma metsast kogu suguseltsile kuused, siis ma ütlesin just sellel põhjusel et kuusest kahju oli, ei taha, panin rohelise pirni lampi ja põletasin niisama küünlaid.
Minu lapsepõlves oli küll alati kuusk, isa käis salaja riigimetsast pätsamas seda, pimedas, kuuse mässis autos alati teki sisse, aga kas siis pätsamise või muu pärast, võimalik mõlemad. Vanemad käisid alati kirikus ka, aga mina mitte, jõulud oli meile vaikne püha pereringis, aastavahetus siis tavaliselt suur mürgel maal kogu suguvõsaga. Mamma ütles mulle toona,  et jõulud on selline vanamoodne püha, mille pidamist ei peeta heaks tooniks, et ma koolis siis ei lobiseks väga.

Mingis vanuses haaras mind eestlaste vabadusvõitluse teema ja ma ei tahtnud jalga kirikusse tõsta. Peale selle oli mul tõsine hirm et äkki hakkab sealt midagi külge ja minu mõistust allutama. Miks muidu vanad eestlased, kui külades käsukorras kõik ristiti,  ristimisvee maha pesid, kohe kui papp oli lahkunud. Ma tõsiselt pelgasin ja kirikusse läksin alles jõulupühal 15 aastaselt. Positiivne oli see, et keegi ei hakanud mind usku pöörama ja sain vaikselt istuda ja vaadata ja kirik oli ilus.
Samas ma mäletan et ema tahtis leeris hakata käima, ja käis uurimas kogudusemajas, kuidas leerikooli saab, läksin temaga lihtsalt kaasa ja siis vaatasin, seal olid paar plikat kes tegid koristustöid, vist õed ja neil olid nii tuimad silmad ja mul jooksis õudusjudin üle selja ja et näed, ongi usk neile pähe roninud. Kartsin selliseks muutuda ja siis veel mitmed aastad kiriku ligi ei läinud. Ilmselt kasvasin sellest hirmust aja jooksul välja, siis kui oma aruga juba vahet tegin, et usk ei roni ise pähe, et selle ikka mõtled omale kokku.

Kuuskedega nii et hiljem, on mu suhted vanematega muutunud suht olematuks ja siis ma olen ikka puu hankinud, sest mul on koduigatsus. Siis mul on midagigi, nagu traditsioonid või nii. Või oleks tõesti parem teraapiasse minna, jah võib-olla.. aga ma siiski veidi  ihne, selle raha eest, mis jutukese veeretamise eest võtavad, võiks kasvõi trenni minna või muud..  :D

Samas kui mäejutluse peale mõelda, minu arust on see abielurikkumise asi veidi karm, esimesest osast saan aru, et liiga kergekäeliselt ei loobutaks naisest, aga see teine osa, et ta ei või omale uut meest võtta ja peaks üksi elama.  Eks sealgi pandi lihtsalt tütar sobivale mehele, palju neid armastusabielusid oli. Miks ta siis ei võinud esimese abielu ebaõnnestumise järel hingekaaslast leida. Ja ma arvan, eks kui naine läks vanemate juurde ja neil oli kitsas käes, pandi ta võimalusel  uuesti mehele, kas siis ta oli abielurikkuja?

Navigatsioon

[0] Sõnum

[*] Eelmine lehekülg