Üldine jutt > Intervjuud
Küsimused
Mau:
Olen samuti kuulnud,et jõule peeti paksude kardinate taga.Võib-olla see kuskil oligi nii.Meie peres peeti jõule.Isa tõi 24 dets.hommikul kuuse tuppa,lõunast võisime ehtima hakata ja õhtul tõi ema tuppa suure sületäie õlgi.Mõnus oli kuuse all õlgedes pikutada ja unistada.Pakse kardinaid ei mäleta ja kuuske käis isa vennaga metsast toomas.Kas käisid vargil-ei oska öelda.
Kirikus käimisega ja noomitusega ma kahjuks habe nõustuda ei saa.
Meil olid tõesti kiriku uksel õpetajad vastas.Korra jäi ka meie pere lapsed õpetaja käte vahele.Kas oleks vanemad pidanud meie eest rohkem seisma-ei tea,mis see aeg õigem oleks olnud.-aga koju tagasi me pidime minema.
Ka sel ajal võimutses koolis koolivägivald-siis küll sellist sõna ei teatud.
Kõik lapsed ei olnud ei usu ega kirikuga kokku puutunud ja seega valati oma viha ja vaen nendele ,kelle pered julgesid usule truuks jääda.
Meie külakoolist lahkusid kahe pere lapsed,sest neid ei mõistetud.
Kindlasti oli igal pool midagi teisiti tol ajal.
Muriel:
Mina olen nõukogude aja lõpupoolne laps.Meil toodi kuusk tuppa 23.detsembril,sest siis on õel sünnipäev.Kirikus käisime ka jõululaupäeval.Keegi ei passinud ega karistanud.Ilmselt oli '80ndatel kord juba leebem. :)
habe:
Hea Mau!
Olen valmis uskuma, et maakohtades võis asi tõesti nii olla, nagu räägid. Olin ise linnalaps ja mäletan elu-olu Tallinna veerel Pelgulinnas. Mis aga koolivägivalda puutub, siis vohas see ka linnakoolis.
Leontine:
Lapsepõlv möödus maal väikeses majakeses metsa ääres. Kirikus jõulude ajal me ei käinud. Olime vaesed, hobust polnud ja kirik kaugel. Aga kuusk oli. Ja väikese akna ees oli tekk.
Olin kolmteist, kui kolisime emaga linnaäärde. Siis läksime emaga pimedas soome kelguga Tiksoja metsa. Mina istusin kelgul, kirves põues, tagasitulles siis veel ka kuusk, kuid latv ulatus põuest välja. Siis sõitsid õhtutekaupa miilitsad ümber metsa ringi ja kontrollisid autosid - ikka kuuski otsisid. Tuligi patrull meile ka vastu. Et latv mul põuest välja turritas, haaras ema sellest kinni ja lennutas kuusekese välkkiirelt lumehange. Hiljem tõime ikka ära. Siis olid meil juba tihedad kardinad.
Oma peresse tõime kuuse vaid paaril aastal siis, kui poja väike oli. Enne tõime vaid paar oksakest. Ja kui laps sai umbes neljaseks, me rohkem kuuske koju ei toonud, sest poja ei lubanud mõnepäevaseks rõõmuks kuusekesi tappa. Tegelikult oli mul ka lapsena kuusekestest kahju, kuid kõik ju tõid kuuse, ju nii pidi olema. Nii on meil siiani jõulude ajal kaks-kolm suuremat ehitud kuuseoksa toas. Ja nüüd, näiteks Annelinnas käies peale pühi on nii valus vaadata prügikastide kõrval äsja hoolega valitud, ehitud, kuid nüüd mahajäetud kuusekesi. On tunne, nagu nad, enamasti noorukesed kuuselapsed, nutaksid seal. Leian, et kui kuusk, siis oleks õigem ta peale pühi ära põletada. Oleks neile vähemalandav. :(
Aicha:
Ja kujutage ette kui kaua kesklinna kuused kasvavad metsas, ikka k6rgemale taeva poole, ilusamaks ja tugevamaks.. ja siis lihtsalt kuuse elu l6petatakse et natuke inimestel tore oleks ja siis see kallis puu minema visata ja unustada, t6esti vaga vajalik.. Ja need tuhanded teised puud mida m6ned ei viitsi prygikasti k6rvale viia vaid viskavad lihtsalt r6dult alla..eksole tore olla Homo sapiens..m6rvatuid p6rsaid ei hakka mainimagi.
Navigatsioon
[0] Sõnum
[*] Eelmine lehekülg
Mine täisversiooni