Üldine jutt > Intervjuud
Küsimused
delfiin:
Aitäh habe, väga mõnusad ja tabavad vastused (aitahhkalli)
Jeesuse Mäejutlus...millest see jutustab, just täna hommikul oli mul seda vaja teada aga ma ei teadnud. Ütled, et paneks selle kõigi südamesse...järelikult peab Jeesuse Mäejutlus olema midagi väga olulist :) (R) Habe, oleksin väga tänulik, kui Sa kasvõi mõne sõnaga seletaksid Mäejutluse olemust (aitahhkalli)
delfiin:
Oh, armsad Leontine ja Rosetta, sama siin...puudub väljendusoskus, värvikast ma isegi ei räägi :P Naudin samuti teiste pärle 8)
Leontine:
Sattusin üleeile õhtul pojaga vaidlema. Ööni. Meil asjadest arusaam ju seinast seina: tema füüsik, mina vaimne inimene. Olen selle vaidlusega rahul, kuigi järgmisel hommikul magasin sisse. Ei hakka seletama vaidluse sisu, kuid sain peavalu ja võtsin rahustit just seepärast, et kui poisil oli iga oma tõekspidamise selgitamiseks pikk, konkreetne ja selge vastus olemas, siis mina ei suutnud oma tõekspidamisi selgitada. Puterdasin, sain sellepärast enese peale vihaseks ja tegin pojale sellega pigem nalja.
No kuidas panna niisugust tegelast uskuma asju, mida ei saa ühegi aparaadiga mõõta. Nägemisest ja kompimisest jääks tema puhul väheks. Ütles, et see võib väga hästi olla sugestioon.
Tõin näite, et kui mul õnnestuks koondada silmaga nähtav ja käega kombatav energiakogum enesele peo peale, kas ta siis usuks selle olemasolu. Vastas, et ainult siis, kui ta saaks mingi aparaadiga mõõta, millest see on ja et see ON. Sama kehtib tema puhul kõige vaimsega - Loojaga, inglitega jne. Samas olime kohati ühel meelel. Ja kõige enam rõõmustas mind see tema mõte, et maailmale on vaja nii minusuguseid kui temasuguseid. Mina õpin õigesti mõtlemisega maailmale kasu tooma, tema aparaatide väljamõtlemisega, milledeta meie tehnikaajastul enam hakkama ei saa. Just niisuguste aparaatidega, mis aitaksid vähendada looduse saastamist-kahjustamist. Väga-väga roheline oma olemuselt on ta niikuinii. :)
Rosetta:
No aga jõudsite kompromissile - igale oma ^-^
Ega me ei suudagi uskmatutele midagi selgeks teha. Igal oma õppetund siin ilmas.
Ma lõpetasin peale kuudepikkust maailmaparandamist sügavas vaimses kriisis mutta vajununa ja pea vastu seina "katki jooksmisega."
Liis:
Mul oli isa ka pigem uskmatu. Ema tegeles ja tegeleb igasuguste "imeasjadega" :D Aga ühel õhtul oli isal peavalu ja ema küsis, et kas võib käed peale panna, et reikit teha. Isa vastas umbes, et ahh, nojah :D Tegigi. Hiljem kui isa hakkas magama minema, siis ema küsis, et kuidas siis on. Isa kehitas õlgu ja vastas midagi mühatades :P Ju siis oli asi mõjunud ;) Ja nüüd on ta ikka vaikselt juba uskuma hakanud. Peab lihtsalt ise midagi sellist silmale nähtamatut kogema, küll siis see usk tekib.
Navigatsioon
[0] Sõnum
[*] Eelmine lehekülg
Mine täisversiooni