Kuidas on keegi endas ületanud vastumeelsuse rutiini suhtes?

Kui teen mingit rutiinset, kohustuslikku tegevust (töö) üle paari tunni, siis lülitub mõttetegevus välja, tekib suur tüdimus kõigest (vahel isegi elust) ja ilmneb veider nähtus, kus ma hakkan ilma midagi mõtlemata sooritama valesid või ohtlikke tegevusi. Näiteks oli kunagi juhus, kus midagi ette mõtlemata lasin käe lõdvaks ja kukutasin puuprussi endale pähe. Õnneks oli köks kerge ja ei tekitanud vigastusi.

Hiljuti läks muusikakeskus natuke rikki... sundisin end remonti ette võtma, kuigi tundsin, et ei viitsi. Tulemus - see pill enam tööle ei hakka. Ära lõhkusin. Viga ise oli selline, mille suutsin kõrvaldada. Kuid tegevuse (ilmselt kokkupaneku) käigus sain hakkama mingi lollusega, mis pilli elusädeme hoopis kustutas.