Hiljuti mõtlesin verbaalse väljenduse kui inimese iseloomu, loomuse, soovide ja kogemuste edasikandjast. Kui tihti me kuuleme, kuidas nõudlikud ja jäigad inimesed kõnelevad: ma tahan, mina olen kategooriliselt vastu, ma ei usu, mina seda ei näe. Või siis pehmemad, diplomaatlised inimesed lausuvad: mis oleks, kui...; ma soovitan; see on vaid minu arvamus... Või siis kirjandites osa õpilasi kasutab sageli: minu arust (vaatab maailma pigem mõistuslikult, toetudes loogikale) või minu meelest (intuitsioon, sisetunne). On inimesi, kes pidevalt räägivad kõike eituses ja on inimesi, kes annavad võimaluse, olles jaatavad, vajadusel tutvustavad ka eituse vajalikkust. Ja vaadelgem inimeste tervitusi ja head-aega-ütlemisi. Kes lausub alati rõõmsalt tere!, kes ühmab midagi, jne... Ja hüvastijättes lausub mõni: kohtume siis, kui Jumal päevi annab; jällenägemiseni, jään Sind ootama... Kui palju näitavad sõnad inimese kohta...Samuti teod...Lisaks lihtsalt sisetunne ja tunnetamine...

Sõnad loovad imeliselt energeetikat! Minnes tööle ja lausudes kõigile kõlavalt ja soojalt "tere hommikust, kui imeline päev on täna ees", panete te ruumi särama ja toote naeratuse palgeile. Kui keegi on vihane ja sõimab, siis lausudes talle sõimusõnu, vanduses teda maapõhja, valate õli tulle ja olete mõlemad energiast tühjad, selle asemel, et vaherahu teha ja positiivseid asju öelda ning viha lahustada...

Mõelgem, mida me räägime, ja vaadelgem, mida meie ümber räägitakse.

Valgust ja armastust, mu kallid!

Tänan, Pallike, sellist meeldetuletust on ikka aeg-ajalt vaja! Eriti just selles osas, et sõimule ja solvangule ei maksa vastata samaga, seda osa on üsna raske praktikas ellu viia, solvangule tuleb vastusolvang tavaliselt nii kiirelt, et mõtlema selle üle ei jõua veel hakatagi

Jah. Sageli valab keegi meid sõimuga üle seepärast, et tal on halb tuju ja ta provotseerib sõda, et pingeid maandada. Suisa naljakas on vaadata, kuidas niisugune puhkima hakkab- kohe-kohe lööb kaane pealt, kui talle samaga ei vastata. Julmavõitu, kuid alati lihtsalt ei viitsi hakata urgitsema, miks ta nii ütles.

Õige, mõtted lähevad täide. Ise mängisin nukkudega varases lapsepõlves ennast suure pere emaks Kui minult küsiti, et sul on nii palju nukke ja aina mängid kodu, kui palju lapsi sa ise suurena endale tahad, siis vastasin, et kümme ja kõik peavad olema tüdrukud Elu pakkus natuke vähem ja vastupidiselt soovitule, tüdrukute asemel rohkem poisse, huvitav, miks soov ja elu sellise vimka sisse viskas, kui edastasin selge soovi tütarde osas

Vaatasin plikana tumedapäist naabrititat ja soovisin, et ka minu lapsed saaksid olema tumedapäised. Ongi, kuigi poisi isa on hele.