Uue ajastu teadused > Inimene
Sisetunne versus mõistuse hääl
Ingeri:
Soovitatakse usaldada oma sisetunnet. Hakkasin mõtisklema, et kas ma üldse oskan ära tunda oma sisetunnet. Teinekord on raske aru saada, mis on sisetunne ja mis on mõistuse hääl. No näiteks kui kohtud uue inimesega ja käib mõte läbi, et ei ole mõistlik teatud põhjustel temaga suhelda, et kas see on siis mõistuse hääl või hoopis sisetunne? Kui mõistuse hääl, siis tuleks justkui seda eirata, kui aga sisetunne, siis tuleks järgida. Kas teil ei ole selliseid kahtlusi vahel? Või ma mõtlen totaalselt üle. :)
Leontine:
Esimene mõte, mis kasvõi viivuks peast läbi käib, on õige - sisetunne või nagu nüüd tean - kaitseingel. Olen palju aastaid harjutanud oma sisetunnet kuulama. Paraku olen ikkagi vahel mõistuse või tunnete ajel toiminud ja muidugi eksinud. Üks lugu: kohtusin toreda mehega ja hoobilt käis peast läbi mõte, et tahaksin teda enesele sõbraks. Sellise pakkumise talle tegingi. Oligi mõnus sõber, kuid mingist hetkest sai sellest ikkagi suhe, mis tõi küll palju imelist, kuigi tunnetasin kogu aeg, et see pole õige. Tänaseks on suhe otsas ja hinges palju kurbust. Ikkagi oleksime pidanud semudeks jääma.
Nii et, oska usaldada oma sisetunnet, isegi, kui see sulle meeldida ei pruugi. :( ({) ({) ({)
Päikesepoiss:
Minu arust võiks sisetunne ja mõistusehääl tasakaalus olla. On nad ju mõlemad meie tähtsad osad. Sisetunne tunnetab asju energeetiliselt, hingeliselt ja abstraktselt, mõistus aga loogiliselt ja maiselt. Adekvaatse otsuse tegemiseks läheb vaja mõlemat :) Meie otsused mõjutavad ju nii hingelist kui ka materiaalset.
Näiteks, tuleb ette situatsioon kus mõistusehääl ütleb üht ja sisetunne teist. Mõistus ütleb, et nii on parem, sisetunne aga vastupidi. Sellisel juhul on ees mitu erinevat teed. Valides mõistusehääle valid parema materiaalse tee, valides sisetunde, parema hingelise tee.
Otsustad kuulata mõistusehäält.
Sündmused liiguvad edasi ja sinu materiaalne maailm on muutunud paremuse poole aga sisetunne nagu ikka vaevab. Mõtled, miks ma ikka tunnen ennast halvasti, asjad on ju paremuse poole läinud. Jah, on, aga ainult materiaalsed asjad, see mida sisetunne soovis jäi saamata, tulemata.
See on iga valiku tulemus, ühtpidi on miski hea ja teistpidi jällegi halb. Ideaalseid variante leida pole kerge :) Kui võtad vastu tähtsa ja kõrgpalgalise töö, jääb aega vähem kodule. Kui otsustad minna ärijuhi asemel maalikooli siis võib olla, et materiaalne küllus on väiksem kui hingeline. See on iga valiku tulemus ja tegija vastutus.
Mida siis saa teha :) Eks midagi muud ei jäägi üle kui teha valikud selle järgi, nagu õigeks peate, koostöös hinge ja mõistusega, valida see, mis on tähtis just teile või antud situatsioonis. Keskteed ei kutsuta ilmaasjata kuldseks, siis on rahul teie elu mõlemad pooled, materiaalne ja hingeline. Elame ja õpime :) Keegi ei sünni ainult õigeid valikuid tegema...
silipik:
Hea teema, räägin teile oma viimasest kogemusest. Kui läksin kevadel uude kohta tööle, siis kohale jõudes ja kohaga tutvuses, käis mul peast läbi nagu välgusähvatusena mõte, et siit küll nii palju raha ei saa nagu mulle palgaks lubati. Ja see mis seda ütles oli minu sisetunne!! Aga loomulikult ma jäin sinna tööle ja järk järgult hakkasid ilmnema asjaolud, mis kinnitasid minu esimest mõtet. Mul oli väga suuri raskusi oma teenitud palga kätte saamisega. Nüüdseks olen aru saanud, et kõik on õige, mida mulle mu sisetunne on öelnud, ükskõik mille või kelle kohta. See lihtsalt on õige. Aga ikka ja jälle ma teen kõike vastupidiselt. Aga sellele on ka lihtne seletus - nimelt välised mõjutajad on nii tugevad ja lükkavad nö. meie sisetunde pikali ja me hakkamegi mõistusega seda arvama, et nii on õige ja võimalik. Kuigi ainus õige asi on ikkagi vaid see, mida sa just selle välgusähvatusena tunned. Ma püüan nüüd edaspidi KUULATA oma sisemist häält, sest see räägib tõtt. Tehke ka kõik teie seda, isegi kui see alguses ei tundu reaalne. Elus jääb palju jamasid ära kui me kuulame mida meie sisehääl räägib.
Tryntsuke:
Ma toon ka näite.
Tutvusin paar kuud tagasi ühe mehega ning pea ees hüppasime mõlemad suhtesse. Kolisime vist teisel nädalal juba kokku (minu juurde). Kolmandal nädalal oli esimene tüli, mis sai iganädalaseks traditsiooniks ;D Aga näite juurde nüüd. Tal on lemmikloomaks jänes, mille plaanisime ka minu korterisse tuua. Aga mingi hääleke mu sees ütles, et ära selle asjaga kiirusta. Siis juhtus selline asi, et ta kaotas võtmed ära ning jällegi hääleke mu sees ütles, et ära kiirusta talle uute võtmete tegemisega.
Umbes 2,5 kuud peale tormilist romantilist algust olin tülide ja vaimse terroriga (ta osutus alkohoolikuks ja väga tugevate psüühhiliste häiretega) nii kaugele viidud, et viskasin ta päevapealt välja. Tal on oma korter tegelt olemas nii et tänavale ei jäänud ;D
Nüüd on ta mind 2 nädalat meili teel vaheldumisi sõimanud ja taga igatsenud (kui on kaine, siis igatseb, kui joob, siis sõimab) aga mina jäin endale kindlaks. Kuulasin sisehäält ja olen õnnelik, et nii lühikese ajaga sain teada, et kutt, kellest algul arvasin oma elu armastuse olevat, on kaaaaaaaaaaauuuuuuugel sellest :) Ja Jumal tänatud tal pole mu korterivõtmeid!
Navigatsioon
[0] Sõnum
Mine täisversiooni