Mis asi see saatus täpselt on? Kas enda saatust on võimalik ise muuta?
Näiteks ärevusäiretega inimesed mõtlevad igast jubedusi kokku, kas see tähendab seda ,et nii peakski minema või näiteks on sellised ärevushäired nagu sundmõtted ja kui mõtled ja kardad ,et teed kellegile liiga kuigi seda üldse ei taha, kas see peaks tähendama ,et see on minu saatuseks ,et ma teeks kellegile liiga või millejaoks on vaja selliseid ärevaid mõtteid tunda?

Saatustest on meil ka varasemalt juttu olnud, vaata vanu teemasid. Eks see saatus ole kõik see, mis on Suures Plaanis, õppetükid, mis on eelmisel elus selgeks õppimata jäänud, uued väljakutsed, elueesmärk, tähtsad inimesed, kes on meile Õpetajaks ja meie oleme ise samuti õpetajad. Saatus on midagi, mis on üldises plaanis ette määratud, kuid detailid ja valikud on ikka meie teha, me võime muuta iga hetkega väga palju oma elus. Ja seda, kui palju ja kiiresti me oma elus areneme, ei saa keegi ette öelda ega kirjutada .Niimoodi olen mina mõistnud.

Väsinud ja pinges inimese ajus liiguvad tõesti mõtted väga imelikke radu mööda ja oi kui musta auku võib inimene end mõelda. Eks kõigil jookseb juhe kokku vahel, see on loomulik, aga iga emotsioonitulvaga ei ole vaja koos voolata ja sellesse uppuda. Püüa rohkem hakata selliseid olukordi vaatlema hakata.
 Ja leia ka endale rohkem selliseid tegevusi, mis sulle meeldivad. Tekita endale hetki, mida sa naudid, need toidavad hinge. No sinu praegust hingeseisundit ja seda arvestades,et oled üsna väikeselapse ema, väidad sa kindlasti, et lapsele on vaja pühenduda. Seda loomulikult ja ennekõike, aga kui enda eest ei hoolitse, on raske ka teiste eest hoolitseda.

Jõhvikas: Jah mul laps natuke üle ühe aastane, tegelikult mul ei ole koguaeg see ärevus olnud, peale sünnitust oli mõnda aega ja siis saatsin kuidagi kõik halvad mõtted pikalt ja olin üle poole aasta ilma igasuguste ärevusteta kuni ma nüüd kaks nädalat tagasi ülepikaaja alkoholi jõin, peale alkoholi joomist oli pohmell ja halb olla ja sellega kaasnes ka ärevus jälle...Ma tean ,et ma saan sellest suhteliselt varsti lahti sest ma praegu juba tunnen ,et ma ei jõua hakata jälle igast negatiivsusi kokku mõtlema..
Mina isiklikult olen ka aru saanud ,et saatus on see kui annad endast kas kõige parema või halvima ja see mis sellest sünnib on saatus:)

Mina pole sellise kirjutisega päriselt kohe mitte nõus. Jah, me sünnime oma saatusega. Meie kätel on kõik kirjas, käejoonte näol.Ja seda pole ette kirjutanud meile Jumal, vaid me ise oleme selle enestele valinud, et mõista oma tegusid. See on tegu ja tagajärg seadus. Mida tegime eelmites eksistentsides ja nüüd peame mõistama seda, mida me ikka tegime. KÕIGEL SIIN MAAILMAS ON HIND. TEED HEAD, TEED ENDALE. TEED HALBA, TEED IKKA ENDALE. Kunagi ma lasksin elul voolata oma rada, käisin saatuserada. Nuh sellise suhtumisega, mis on ette nähtud see peab juhtuma. Siis tekkis protest. Hakkasin muutma oma saatust, musta maagiaga, muud tol ajal ei osanud. On ju igasugused loitsud meile kättesaadavad. Jäin haigeks, väga haigeks ja elu kiskus rappa. Kolasin maailmas ringi, igaühelt abi paludes. Abi tuli:) Maailmas on inimesi, kes on nõus sind aitama, sinuga tegelema. Õppisin selgeks vaimse maailma. Hakkasin oma elu muutma, seekord valge maagia abil. Mu käejooned hakkasid muutuma ja seda positiivsuse suunas.Loomulikult ka elu hakkas muutuma samm sammukese haaval. Seega OMA SAATUST SAAB MUUTA. Ainult midagi ei toimu kohe, see võtab aega ja aastaid. Justnimelt samm, sammukese haaval, natu natukese haaval. Töö iseendaga iga päev. Iga päev natu, natukene muutust ehk seda polegi nii vähe.
Väga palju on mind aidanud Inglipesake. Töötasin läbi kõik, mis siin kirjas on. Proovisin asju praktikas. Suhtlesin aktiivselt inglitega. Siis proovisin ka ära selle, et kuidas oleks inimesi aidata? Kirjutasin vastuseid ja tekste ja katsetasin oma teadmis, õpetades. See on väga raske. Kõik see, mida siin teevad Kaledon, Vikerkaarevärvi Pallike  - see on raske ja aeganõudev. Ma tänan kogu Inglipesa, et ta olemas on. Ma tänan, et teil on nii palju materjali, millest õppida. Ma tänan, et teil jagus kannatust siin pesakeses näha mu õpetamist ja targutamist. MA TÄNAN, ET TE OLEMAS OLETE:) Edasi jään ma lugejaks, külaliseks teie imelises Pesakeses.
Vaadake vahel taevasse ehk näete seal üht ilmuvat ja kaduvat Tähekest. Vahel ta naerab ja vahel ta nutab, sest see kõik käib elu juurde. Nii me ju tunnemegi, et me elame. NUTTES:( NAERDES:) NUTTES:( NAERDES:) Kui me seda ei teeks, siis me ju ei elaks, siis oleksime sombid...

Täheke, oled armas ja särad soojalt . Nii hea on teada, et oled taevavõlvil olemas, naeratad meile, kastad meid oma pisaratega ja katad Valgusega. Ole kaitstud ja olgu Looja Õnnistus Sinu südames.

***Kõik, mis on meie elus, on meie enda valitud kindlasti, on hetki, mil me arvame, et see nii ei ole, sest me vajame sellist õppetükki, me oleme tõe enda eest ära peitnud, et seda siin ja praegu taas leida. Kõik, mille me oleme valinud, oleme me valinud, et end täiustada ja areneda, luua üha suuremat Valgust ühises Hingedepesas - Olemusepallis. Olemusepall torkas mulle hetkel pähe, iseloomustamaks kõike elusat ja olemasolevat koos. Et siis ühine väli, see Üks, kes me kõik oleme korraga ühel ja samal hetkel samas kohas.

Ja lisaks siia veel sõna vastutus. Saatuse Jumala või kellegi teise kätte andes, arvates, et saatus ei ole meie teha, libistame me enda elust ära ka vastutuse. Meie nagu ei vastuta mitte millegi eest. Samas - mis mõtet on siis eksisteerida, kui miski ei loe, keegi teine otsustab ja vastutab, annab ja võtab. Sel juhul ei ole me küll eriti Valguslikud ja väega Valguseolendid, vaid elutud nukud, kellel ei ole iseseisvat funktsiooni. Mõelge, et iga Teie sõna on öeldud vastustustundega, üldse tundega - ja vaadake, kuidas see Teie elu muudab. Ka saatust .

Valgust ja armastust!