Juhtus täna siis selline õnnetus, et tööl läks mul koopiamasin katki. Kahjuks olin külma ilma tõttu suures majas täiesti üksinda ja abi polnud mul kuskilt loota. Palusin mõnel meie kallitel foorumiliikmel, et nad aitaksid paluda mul ingleid, kes appi tuleksid ja ka reaalset abi palusin, kuna ma naine ja mingi suure masina kallal üksi urgitsemine tundus kohutav ja ma olin kergelt öeldes üsna paanikas. Lõpuks siiski lõin käega ja jäin hoopis inglite abi ootama, et kus see ülikiire abi nüüd tulemas on, sest õhtuks pidi masin töökorras olema. Läks tunnike ja ruumi astus ainus võõras inimene päeva jooksul. Tutvustas, et on Inno Tähismaa, kirjutab üht artiklit ajalehele, kas ma saaks talle infot anda ja pildile ka jääda Pika pinnimise peale sai ta info ja ka pildi. Kuid tähtsaim sellest oli see, et just tema oli see mees, kes koopiamasina korda tegi. Ma muidugi palusin teda, kuid ta oli AINUS, kes täna inimtühja majja sattus ja just siis, kui mul oli väga sellist inimest vaja. Boonusena sain pildi ajalehte ka
 

Tahtsin lisada veel seda, et enamsti kunagi ei saa me loota, et abi just meile otse suhu jookseb, aga meile saadetakse õigeid hetki, meie peame vaid selle ära tabama. Minu tabamus oli see, et julgesin ise abi paluda, mida inglid minult just ootasidki.

Mulle kargas pähe mõte, et võibolla oli hoopis nii, et koopiamasin pidigi katki minema, et Sinu pilt ajalehte saaks . Inglid on imelised, selles pole kahtlustki!

***Eile aitasid nad mindki, jõudsin imekombel bussi peale, sekundid olid lausa mängus. Kui oleksin bussist maha jäänud, oleksin pidanud pool tundi külma käes ootama...Aitäh, kullakesed.

Vikerkaarevärvi Pallike, see pilt seal tänases ajalehes, polegi mingi eriline tähtis asi mulle, niikuinii keegi eriti ei oska vaadata nii ja nime juttu kokku panna. Aga põnev ikkagi. Nüüd pean vaid mõtisklema ja õppima, mis ma sellest kõigest loost õppima peaksin.

Ott Seppaga oleks lahe duetti laulda küll.