Käisime  õhtul rannas  koeraga jalutamas, kell oli 20.30 õues kottpime ja tagasi auto juurde minnes avastasin- võtmeid pole?
Ala kus käsime oli suur, võtmed aga mustad! Ja mõte,et kukkusid rannaribale,kus suured lained, siis hulbivad rõõmsal juba laintes. Lähen mööda teed, vaatan maha ja mõtlen- kuidas küll võimalik leida!
Aga kus mure kõige suurem, seal abi kõige lähemal- inglid loomulikult. Läksin ja podisesin, nii palun palun aidatke leida:) Ja nii kümneid kordi. Ei tekkinud tunnedki,et ei leia. Arvasin ju siis ikka rõõmsalt otsa komistab!
Õnneks olidki võtmed kukkunud rannaribale,kus olid jalajäljed ja mööda neid oli kerge märgata. Muruplatsil poleks uduussigi leinud.
Ütlesin aitäh ja tore oli autosse istuda

Aitäh, siis meie kallikestele
(hüüan neid tibulindudeks  ).