Keetsin hakkliha suppi ja olin vist natukene mõtetega mujal...olin kogemata pannile, kus hakkliha särises korralikult kuuma andnud...ehmatus oli aga  suur, kui supi sees hulpisid suured mustad pannilt pärit värvitükid...vaatasin suppi ja olin tõelises ahastuses... ja siis palusin ingleid, et nad aitaksid supi seest eemaldada värvitükid, palusin siiralt ja südamest...vaatasin uuesti suppi, värvitükke oli tunduvalt vähem...palusin uuesti ingleid, ikka siiralt ja südamest...ja värvitükid supi seest olid kõik, viimne kui üks kadunud...Aitäh, armsad inglid!        


         Huvitav oleks teada ka teiste kogemusi/läbielatut...

Mul värske kogemus. Võtsime oma kassi maale kaasa, kes aga seal teiste kasside ja koera poolt ära hirmutatud sai ja ennast ära peita otsustas. Otsisin üle poole tunni teda, hõikusin nii mis hull, aga kass kadunud mis kadunud. Laps oli õnneks naabri pool ja ei teadnud asjast midagi, hakkasin juba vaikselt ärevaks muutuma, et mis saab, kuna hakkas juba hämarduma ja teadsin, et kui laps kuuleb, et kass kadunud, tuleb sellest suuremat sorti paanika, kuna ta on hirmasti oma kassi kiindunud ja kardetavasti oleks keeldunud ilma temata koju minemast. Seisin nõutult ja ei osanud enam kuskilt otsida, kõik kohad olid mitmed korrad läbi otsitud. Palusin siis viimaks ingleid, et nad aitaksid mul kassikese üles leida ja kohe mõne hetke pärast ema hõikaski, et kass ilmus välja, piilus sealt, kus oli sada korda läbi sõtkutud ja kus kurk kiissi-kiissitamist kähedaks hõigutud Imeline! Suured tänud inglitele!

Meie nädalatagune kogemus.
Olime perega keset metsa kui auto enam käima ei lähe ,lükka nii lükka naa ei liigu.
Palusin siis mõttes abi ja läskin seisin autokapotti ette ,sirutasin oma käed välja suunasin autole.
Mõttes rääkisin autoga .Alguses oli silmeeest kõik punane siis hakkas sisse voolama kaunist rohekat ja lillat tooni.
Ja saime auto käima.Seekord siis tegime koos kaasaga palusime koos ja liikuma ta saime.

Vasalemma raudteejaam septembriõhtul 20 aastat tagasi. Üks perroon valgustatud, ülejäänud pilkasesse pimedusse mattunud. Teen rongi oodates aega parajaks ringi jalutades ning tõusen valgustamata perroonile. Kõnnin piki perrooni, ainsaks orientiiriks teine - (kuigi viletsasti kuid siiski) valgustatud perroon kõrval.
Eeldades, et perroonid on ühepikkused, kõnnin julgelt pimedusse. Ühel hetkel, kui olen valmis astuma järgmist sammu, põrkab jalg vastu seina (?)
Jään imestusest ühele jalale seisma, teine õhus ning süütan taskulambi.
Minu ees ei ole mingit seina - ei mingit piiret üldse. Pole ka enam perrooni. Seisan selle serval ja uudistan vanarauahunnikut perrooni otsa juures, millele kukkudes oleksin kindlasti väga tõsiselt viga saanud... Märkan, et seisan endiselt väga ebakindlas asendis ja - ühel jalal - samas ometi tasakaalu kaotamata. Kes ka see ingel ei olnud, oli ta mind hoides oma tööd hästi teinud!

Minul seenel käimisest selline juhtum. Imeilus päikeseline pühapäev. Pehme samblakattega männimets. Ja mitte ühtegi seent või siis selge märk,et käin kellegi jälgedes. Kuna kaaslased kadusid üsna ruttu kõrvalt oma rada, ei olnud kellegagi seda ilu jagada. Kutsusin siis muuseas inglid metsa nautima seda ilu. Ja otsustasin minna ühte kindlat sihti mööda, et ma ära ei eksiks. Ja nagu iseenesest hakkasid mu tee peale tekkima seened. Paar sammu ka paremale ja vasakule. Mõttes tekkis paralleel oma eluga, et kui ikka sirge sihi ette võtad, läheb kõik hästi. Ja lõpuks selgus, et minul oli pang seeni täis, teistest rohkem.

Seoses seentega tuli meelde mulle nädalatagune tundmus. Nimelt, linnas oli kuulutusetahvel üleval seenenäitusest. Läheamale minnes, et kuulutust rohkem uurida, tundsin tugevat seene lõhna  Lõhnahallukad 

Mind aidati jälle. Õigemini minu 16 aastast kiisut, kelle elutee sai nüüd otsa. Ta viimane nädal ei söönud ja joonud enam üldse, ainult lõõtsutas. Nii masendav oli abitult pealt vaadata, kuidas loom kannatab. Samas ei suutnud mõeldagi magama panemise variandile. Töölt tulles olin lihtsalt ta juures ja palusin Taevaisa, Miikaeli ja kõiki teisigi, et nad ometi aitaks mu kiisul need kannatused lõpetada. Selle peale jäi kiisu mind suurte silmadega pikalt vaatama ja keeras end küljeli (muidu magas ainult kõhuli). Tund aega hiljem teda enam ei olnud. Seekord tundsin küll, et mulle ja kiisule tuldi appi.
Pärast küsisin inglikaartidelt, kas temaga on kõik korras. Ja kaardid vastasid, et ma ei muretseks, temaga on kõik korras. 

Jah, mul aitasid inglid leida kukeseened üles kohtadest, kuhu ma poleks vist läinudki. Neid oli väga vähe metsas, aga leidsin piisavalt, et kastet teha .