Mina arvan, (ma nüüd ei tea, kas see täpselt su küsimusele vastab) aga, et see, mida ta õpetas oli teekond iseenda juurde. "Taevariik on sinus endas"
Ta nägi iga inimese jumalikkust ja seepärast ei häirinud teda kellegi käitumine või see, mis välja paistis. Ta oli läinud lihtsalt nii palju sügavamale.
Niiet seda legacyt ei leia välisest maailmast, sorides arhiivides, kus on igasugu jama, vaid  hoopis endast. Ja muidugi muutus tänu temale palju..

Eks kõik arhiivid või ajalookirjeldused on ikka kirjutatud inimeste poolt, puhta tõena pole seda mõtet võtta tõesti. Alati paneb autor midagi endast selle sisse, kirjutab sellest, kuidas tema ajaloohetkest aru sai. Ehk lubab mõne ilustuse kuhugi... jne. 100% objektiivne pole võimalik olla. Ei ole võimalik kõiki vaatenurki näha ja neid kõiki kajastada.

Kui palju inimesi käitub oma sisemiste motiivide ajel? Kui paljud järgivad oma sisemisi tundeid ja mõtteid? Me ju väga harva teame tõeliselt, miks mõni inimene nii käitus. Me võime arutada ja spekuleerida aga lõpuks ikkagi, me ei tea miks nii juhtus. Sellepärast ongi ka arhiivid ja ajalooõpikud täis inimeste arusaamist selle aja sündmustest. Keegi ei tea kuidas käituti, lepiti kokku, mõeldi suletud uste taga. Mis olid tõelised ajendid.

Ehk siis... uskuge ajaloolase arvamust aga jätke endale vabadus kahelda selle ainuõiguses.

Mina tänan Teid.