Väga sügavalt filosoofiline probleem... 

Riputasin mõned päevad tagasi ühte teemasse pildi müüri najal upitavast mehest redelite hunniku otsas...
Nõnda igast ilmakaarest redeleid kokku tellides ja need enda alla hunnikusse kuhjates imestame me sageli, miks tulemus niii ebaefektiivne on...

Ehk on sinulgi nüüd õige aeg üks redeleist seal jalge all endale omaks tunnistada, see püsti seada ja sellel siis samm sammult üles liikuda? Üks redel kuhja lisaks vaevalt et senist silmapiiri palju avardab...

Tulemuslikku Kaduneljapäeva lähenemist soovides