Tere!

Alustuseks tahaksin teada ja testida teiste arvamusi ühe ilmselt enamvaieldud teema üle headus ja kurjus. Kas pole mitte nii, et need energiad on ühe terviku lahutamatud osad, mis viivad elu edasi ja pakuvad kõiki neid otsitavaid emotsioone ja kogemusi mida siinsed olendid oma eksisteerimiseks ja ilmselt selles arenguetapis vajavad.
Ei kujutaks ju ette maailma kus poleks headust niisamuti kus puuduks kurjus.
Negatiivsed emotsioonid on minu arusaamist mööda head õpetajad, keda pole mõtet karta. Nad tekivad siis kui inimene oma arengus liigub üha enam valele rajale kus puudub perspektiiv edasiseks arenguks tekitades eneses tasakaalutuse energeetilises mõistes , mis ilmselt avaldub soovide mittetäitumises, energiapuuduses, ületöötamises, ebaõnnestumistes jne.
Seega julgen oletada, et kurjus on muundunud eluenergia mis on takistusi hävitava eesmärgiga kuid mis paiskab segi energeetilise tasakaalu, sest ainult olekus kus energiad on tasakaalus kõikudes kord ühele kord teisele poole vähesel määral on inimene oma arengus kõige viljakam ja kiiremini küpsev.
Liiga hea elu ka väsitab ja õigemini öeldes pimestab, muudab tuimaks. See olek on ju jällegi tasakaalust väljas olek ja kui inimene on pime kihutab ta oma arenguteelt mingi hetk kindalsti välja. Tekivad negatiivsed emotsioonid mis on abilisteks rajale tagasi suunamisel.
Miks ma räägin ,et on olemas mingi kindel rada aga seepärast, et maailm on teatud struktuuril üles ehitatud juba kaua enne meid vahe ongi piltlikult seletades selles, et kas me liigume mööda arengu kiirteed või liigume mööda kõrvalteid mis muutuvad järjest konarlikumaks kiirteest kaugemale jõudes ja kus kiirused samuti oluliselt langevad.

Ootan huviga teiste kaasliiklejate arvamusi teemapüstitusest.

Värskust ja selgust soovides
Kassartur

Tere Vikerkaarevärvi Pallike.

Ega minus polegi kindlaid teadmisi mingi süsteemi ülesehitusest. Minu usk rajaneb tunnetusel süsteemi oletatavast toimimisest.
Iga päev üritan maailmapilti kokku panna tükikestest mis mu eluteele satuvad ja mida suudan teadvustada. Seega pole ma mingi prohvet vaid tavaline inimene, kelle mõtteid tasub analüüsida ja vajadusel täiendada.

Vastates vastandite tasakaalust-kui peakski tekkima olukord-neutraalne arvan, et see on omane surnud inimesele. Areng toimub suuresti ikka pendeldamisel hea ja halva emotsiooni vahel. Piltlikult väljendades oleks see nagu olid vanasti need pendelkellead kus pendel liikus paremale ja vasakule tekitads kellamehhanismis liikumist.
Saatanasse kui konkreetselt kurjust sünnitavasse olendisse ma ei usu. Miks? Aga vaadakem või ennast vahest kui me miskit tahame aga ei tule välja proovime uuesti, ikka ei õnnestunud, võtame ennast kokku proovime veel-jälle põrume, komas kord juba teeme seda hirmus et ikka ei õnnestu-ja ei õnnestugi aga meil on vaja seda kangesti ära teha. Proovime uuesti nüüd juba väikese vihaga jne jne. kuni võib tekkida olukord kus oleme päris endast väljas, kaotame tasakaalu ja süüdistame ümbritsevat maailma jne.
Kokkuvõttes kurjus on minu arvates energia mis ei suuda ennast realiseerida muutudes üha hävitavamaks- toidame, loome aga seda ikka ise.

Kuna me loome ja toitume energiast siis deemon kui üks oletatav neg, energiakogum ei omastu meisse kui me seda ei vaja. Kui üksikisiku maailm on normaalses tasakaalus ei puutu me kokku äärmuslike energiakogumikega. Näide elust. Kui suur tõenäosus on kokku saada mõne ohtliku kurjategijaga, kas me leiame temaga ühise keele? Ja kui suur tõenäosus on kokku saada targa õpetajaga kui me sedas just ootame-päris reaalne ju.

Mulle isiklikult ei meeldi mõte,et hea ja kuri omavahel võitlevad. Minu nägemus asjast ongi see, et suuremat kurjust meie maailmas likvideeritakse samuti kurjusega, sest hea ei võitle, tema meetodid on teised. Viimane mõte on hetkel veel põhjalikumalt labimõtlemata aga miskit häirib mind kui öeldakse, et juskui hea ja kuri omavahel võitlevad. Selge on see, et nad täiustavad teatud olukorda.
Ükski inimene pole oma põhiolemuselt halb, kurjaks teeb oskamatus energiaid juhtida-oskamatus luua soovitud elu.

Hea kui inimesed õpiksid rohkem oma tegemisi analüüsima ja takistuste puhul mitte süüdistama selles teisi kaaslasi. ilmselt ükskord see ka nii juhtub aga mida varem alustada seda rohkem peenemaid teadmisi oleme suutelised vastu võtma elu jooksul.

Terv,
Kassartur

Tore arutelu. Usun ka, et inimesed on põhiolemuselt head. Sündides oleme ju üsna ühesugused. Mis see kurjus üldse on? Osad saavad väga haiget juba lapsepõlves, ja mina arvan, et just see pimestab, kui sul on valus, muutud ükskõikseks, hakkad ise ka pimesi hoope enda ümber siia-sinna andma. Arvan, et ei ole läbinisti halba ja samas ka läbinisti ülihead inimest, selles mõttes, et ka parimatel meist on ilmselt omad hetked, mille üle ei saa uhkust tunda.

Peaks ilmselt tegema uue teema, sest antud teema pealkiri hakkab kuidagi piirama arutelu. Siiani olen saanud uskumatult omaseid mõttekäike ja see tähendab ainult ühte, siinsed liikmed on teemas tõeliselt sees ja seda usutavasti juba pikemat aega.