Christianos,
üldiselt ühinen eelkõnelejatega, aga sooviksin lisada ka paar omapoolset mõtet.
Alustuseks, on täiesti arusaadav, et sellises olukorras kipub eluisu kaduma.
Teisalt, ühtegi suppi ei sööda nii kuumalt, kui seda keedetakse.
Minu arvates ei ole õige enesetappu sooritada seisus, kus "pauk" on äsja ära käinud, ehk siis emotsioonid on veel sassis ja hingevalu maksimaalne. Küllaltki suure tõenäosusega võib prognoosida, et mõne kuu või aasta pärast oleksid äärmiselt rahul, et Sa selle tegemata jätsid. Suitsiid on piisavalt lõplik ja tugeva mõjuga tegu, et seda mitte teha häiritud meeleseisundis, vaid ainult väga põhjaliku ja pikaajalise vaagimise järel, kui tõesti muid väljapääse ei paista ilmnevat. Viimaselgi puhul võib samas juhtuda, et elul olnuks Sinu jaoks peagi varuks mõni selline lahendus, mille peale Sa ei osanuks ise tullagi.
Pean ka lisama, et Su sõnumitest läbikumav soov suitsiidi abil (olgugi väga halvasti käitunud) neiule kätte maksta lähedaste tohutu südamevalu hinnaga ei ole minu meelest kuigi auväärne teguviis, vaid pigem oleks see samm egoistlik, olgugi kurvastavalt levinud. Vabandust, kui Sind sellega solvasin, aga selline on mu siiras arvamus.
Olgu selle taustaga, kuidas on, elu inimesena on haruldane and, mida vaatamata mistahes ajutistele tagasilöökidele (need kuuluvad kahjuks asja juurde) ei tasuks kergekäeliselt kõrvale heita. Ei ole kahtlustki, et Sul on maailmale veel palju anda, ja kindlasti teistpidi ka. Kui nüüd päris filosoofiliseks minna, siis ma ise olen jõudnud veendumusele, et ükski inimlik olukord ei ole absoluutselt halb ega lootusetu, vaid vastavaid subjektiivseid hinnanguid anname me ise, pahatihti väga kallutatud ja ebatäieliku info alusel. Kusjuures soovi korral saame alati asju ka ümber hinnata.
P.S. Oleks kahetsusväärne, kui see mu pikk öine targutus nüüd raisku läheks. Nii et mõtle, palun, hästi järele!
