Tere

Ei tahaks seda nimetada mureks, kuid murelikuks see mind siiski teeb. 3 aastat tagasi olin ma 23-aastane ning avastasin korraga, et mulle ei sobi enam selline mõttemaailm, mis mul oli selle hetkeni. Ilmselt on see normaalne- inimene saab täiskasvanuks ning igavene "mina mina mina" muutub küsimuseks "aga teised?" Mina mina mina hoolis vaid sellest, mida ta oli võimeline oma manipulatsiooniga teiste käest saama ning uskus, et kogu maailm on talle millegi eest võlgu. Ta oli pahane, et maailm on loonud ta paksuks ja koledaks ning mitte eriti arukaks. Ta ei olnud rahul sellega, et tal ei olnud alailma raha ning ta ei saanud endale lubada kõike seda, mis oli olemas tema edukamatel sõpradel/sõbrannadel. Ta oli vihane kogu maailma peale ning liiga laisk, et midagi ette võtta. Selle kõige kõrval arvas ta ikka, et on teistest parem ning kogu maailm on täis mõttetuid "idioote", kes ei tea, miks ja mida nad teevad, millesse nad usuvad ning mida nad räägivad. Lihtsalt vastikud lollid- kõik!

Siis otsustas see inimene minna haiguslehele ning kuulutada endal välja depressiooni. Tarbida antidepressante, vedeleda kodus, süüa, vahtida telekat ja vegeteerida. Nii ta siis vedeles umbes 4 kuud, kuni ühel päeval sõites bussis number 36 ning sõite mööda Risti peatusest kargas talle pähe mõte. Mõte, millest algas kõik edasine.

Järsku ei tahtnud ta enam antidepressante võtta, ei tahtnud enam süüa, ei tahtnud enam vedeleda, ei tahtnud enam olla teiste peale pahane, ei tahtnud enam manipuleerida inimestega. Ei tahtnud enam seda kõike, sest ta sai aru, et ta on kuri inimene. Ning mitte teised ei ole vastikud, lollid ja rumalad, vaid ta ise on selline.

Sellest on nüüd möödas pisut üle kolme aasta ning nende aastate jooksul on muutunud minu jaoks väga väga palju ning keeruline on seda kõike kirjeldada. Kuid ma tahaksin jõuda oma "mureni". Nimelt on nüüd minu sees tekkinud teine probleem. Ma kardan, et ma olen halb inimene ning ma ei saa sellega midagi parata. Ma püüdsin sellest rääkida oma emaga, kuid ta ei saanud minust vist päris hästi aru. Ma püüdsin sellest rääkida oma sõbraga, kuid ka tema oskas vastu öelda vaid "sa oled hea inimene, ära vaeva oma pead". Aga ma ei saa mitte vaevata oma pead. Ma ei taha, et inimesed ütleksid mulle, et ma olen hea inimene. Mul on vaja hoopis seda, et keegi mõistaks seda ning suudaks arutada teemal, miks ma seda tunnen. Mõistagi ei tunne ma seda kogu aeg aga ma tunnen seda siis, kui ma pean kellelegi ütlema EI (kuigi ma võiksin seda inimest aidata), kui ma mõtlen, et selle tüdruku seljas olev kleit ei sobi talle (mis see minu asi on ja kas ma olen stilist, et ma võin nõnda arvata), kui ma ütlen mõne pisivale (kuid mul pole absoluutselt põhjust valetada), kui ma aitan kedagi ning tunnen end selle tõttu uhkelt (siis pole ju abi omakasupüüdmatu) jne. Neid näidisolukordi võiks veel väga palju tuua. Aga kõik see tekitab minu peas kohese analüüsi "ma olen halb inimene ja ma ei saa midagi parata, sest isegi, kui ma koheselt muudan oma suhtumist, siis minu esialgne suhtumine oli halb."

Ma tahaks teada, kas keegi veel tunneb sellist tunnet vahest ning kas keegi oskab seletada, mis võiks olla selle põhjuseks. Mul pole vaja, et mulle öeldaks, et ma olen hea inimene. Mul on vaja teada, miks minu peas selline sundmõte vasardab- kas sellepärast, et ma tunnen ennast väga hästi ning mina sisimas tean, et olen halb inimene..ühesõnaga, arutelu on teretulnud Aitäh

Mhh väga huvitav juhtum. Esiteks pani mind üllatama, kuidas sa kirjeldad oma elu. See on kuidagi erakordne viis. Külmalt kalkuleerivalt, nagu kõrvalvaataja.

Imeline on see, mis sa seal bussis leidsid ja miks sa muutusid.

Kuid kas sa oled halb inimene? Huvitav on see, et sa selliseid asju endas märkad ja analüüsid selle üle.  Tavaliselt on Meie ego  see, mis paneb "halvasti" käituma ja mõtlema. See on nagu negatiivne osa meist. Kuid kas see on ainult ego sinu juhtumi korral?
Kui soovid olla nn parem inimene ja teha rohkem tõeliselt head, siis soovitan avada oma südametšakra ja kroontšakra. Näiteks võid otsida youtubist südametšakra mantraid või nt reiki healing music vms. Aitab ka, kui  kasutada roosat kvartsi, kas siis kaelas südame kohal või töölaulal vms. Kroontšakrat aitab avada OM mantra ja mäekristall.

Võimalusi on veel tuhandeid.

Kuid, kui sa tõesti oled halb, siis kui halb sa tõeliselt oled. Või hoopis kardad oma väge? Oleneb kelle poole sa pöördud, keda usud, mis energiat sa kasutad?

Ära satu äärmustesse...oleks minu soovitus.
Olen kuulnud ennem ka,et Luule raamatud on kiskund välja seda emot. mis  sa endas tunned.
Ära lihtsalt kleebi kõike süüd enda kanda. Ta kirjutab üldisest ja kõik ei ole kohekindlasti sinus.
Püüa nüüd ennast jälgida ja leida see rada,mis sul oli veel pool aastat tagasi

Ahaa sealt see energia tulebki, mis mulle õõvastust tekitas. Need orgaanilised.
Teelel oli väga hea soovitus.


Toetudes, su Teisele kirjale oled sa oma arengus väga suures astmes, kui nii öelda. Jah teoorias on see nii, et me ei või selliseid tundeid tunda siis oleme nn halvad inimesed. Kuid, et nii mitte kordagi tunda see õnnestus ehk Jeesusel ja teistel Buddal, Ghandil kui neilgi.
Sest mõtted ikka tulevad meie pähe, emotsioonid ikka tabavad meid. Vahel on need saadetud ka arvukate tumedate energiate poolt, kes meid ümbritsevad. Vahel on need meie kõrvalolevate inimeste enda mõtted endast, nende energiad ja vajadus meil neile peegeldada. Kuid tähtis on see, mida sa selle mõttega teed, kas jääd selle juurde, arendad seda edasi, käitud sellele vastavalt või analüüsid seda, lahustad seda endas ja lased sel minna.

Me oleme veel kollektiivselt dimensioonis, mis pakub duaalsust. Veel tuleb meil valida nn hea ja kurja vahel ja seda valikut antakse meile kõiges, ka pisiasjades ning pealtnäha väheolulistes valikutes.
Tegelikult on see suurepärane omadus-analüüsida oma tehtut (mõtet, sõna tegu) alati. Imetlen seda sinus. Kõik oleks suurepärane, kui sa jätaks välja süütunde.

Väike tsitaat raamatust "Inglite sõnumid":
Kui süütunne rusub su õlgu, nutab taevas koos sinuga, sest oled ise end troonilt tõuganud. Kas sa ei tea, et iga Jumala püha laps on igavesti süütu?
Samal hetkel, kui otsustad eneses "halba" näha, saab alguse alljärgnev protsess. Esiteks, sinu ülemhing ehk "kõrgem mina" väreleb mõttest, et on teinud vea, tekitanud ebameeldivustunde, kutsunud esile sinu viha. Seejärel tõmbub su hing sõna otseses mõttes kokku. See vähendab ühtlasi sinu väge ja jõudu siinses maailmas toimimisel - mitte reaalselt, vaid maailm hakkab sind tajuma selliselt. Ja sind võivad kergesti rünnata inimesed, kelle ego nende üle võimutseb - nii nagu loomariigiski jahitakse haigeid ja nõrku.
Süütunne on kui viimse päeva otsus, mis paneb sinu keha raskesse, sageli eluohtlikku olukorda. Süütunne ootab alati karistust, ega puhka enne, kui on selle kätte saanud.
...
Maapealsed vead võivad olla hirmsad, põhjustada valu ja kannatusi, ent Jumala silmis oled sa süüta. Tema silmis olete sina ja su lähedased kõige ilusamad olendid universumis. Jumal ja inglid näevad sinu maiste vigade taga jumalikku armastuse igavest leeki.
...
Ütle endale: "Mina olen armastus. Mina olen armastus ja valgus."
Usu ja tea, et see on tõsi.