Tere,
Pöördun siis Teie poole taaskord. Kõigepealt tänan kõiki, kes eelmise mure ja südamevalu juures toeks ja nõuks olid : )
Aga sedakorda on mul vaja abi, et keegi mind ära kuulaks ja vüib olla ka kasulikke nõuandeid jagaks. On mure, kuid mingisse suvalisse pereportaali internetis ka postitada ei tahaks, kuulmaks komentaare stiilis »kui ei meeldi, koli välja«.. Lahendus ju seegi, kuid öelda ju alati kergem kui teisel seda teostada.
Seega probleem siis. Ei hakka minevikku minema väga kaugele, eks sealgi on omad probleemid (nagu väiksed mädapunnid) olnud aga neid tekib muudkui juurde ja juurde ja olgu etteruttavalt öeldud ma tunnen, et meie suhe abikaasaga on muutunud meile mõlemale ja eelkõige lastele koormavaks.. Kuidas muuta või mida teha?
Või oskab keegi ehk öelda, mis meist pikemas perspektiivis saab.
Probleem on selles, et minu abikaasa arvab, et kuna mina olen lastega kodune, siis tema on ainuke, kes käib tööl ja teenib raha ja mõtleb pereheaolu eest. Ja temaol on seest õigus aeg maha võtta ja siis lõõgastuda.
Jah, see oleks õigustatud, kui aja mahavõtmine ei käiks iga nv sõpradega alkoholi tarbimas, vahel ka nädala sees. Tema käib on ja teeb. Kodused toimetused+ lapsed on minu hoolitseda 24h päevas, nädalas ja kuus….Kui kodust väljas käime, siis on tähelepanu sõpradel ja teistel seltsilistel. Seega on kujunenud nii, et tema käib üksi »lõõgastumas« ja mina siis lastega. Kui mina tahan nö oma aega siis ikka võtan ühe suurema lapse kaasa sh pisem on alati kaasas-mitte, et mul laste vastu või nende kaasa võtmise vastu midagi oleks, (ärge mõistke valesti),aga….
Nüüd me juba nähvame, st mina nähvan ja tema karjub..või pigem nii, et mind miski häirib ja tema hakkab tigetsema, et mis minul viga, mis ma torisen ja kasvagu ma suureks.
Aga kas ma olen lapsik, kui…ma tahan temaga aega veeta, temaga rääkida ka igapäeva asjadest. Lapsed tahavad koos temaga mängida, arutada maailmasju õppida. Tahame tähelepanu, armastust ja hoolivust
Aga tema märksõnad on : õlu, sõber S. internet ja sõbrad ja telekas
Minu meelest-Kui ma ei saa oma mehega asjadest rääkida, kõigest. Ma pei tohi rääkida oma tunnetest, ma ei tohi välja näidata oma emotsioone, ma ei tohi rääida oma muljetest (st tühistest asjadest), ma pean aru andma kuhu panen omar aha (Olgu öeldud, et ostan perele süüa). Tema ostab ka aga…siis kui palkasaab, edasi toob vaid piima ja leiba ja seda ka siis külmik tühi on. (Huvitav, kust tema meelest see toit sinna kappi saab? Pean varjama kui mul on halb olla jne. Sest öeldakse, et mis sa halad.Ole tugev ja ela üle.
Ja nüüd olen ma siin halamas, sest ma ei suuda enam. Tihti on tahtmine kõik sinnapaika jätta aga ei saa…
Olgu öeldud, et rääkimisest tolku pole. Mitte millegist vist pole.
: ) Ootan loto võitu, et saaksin rahaliste ressursside abil, eemale kolida ja ehk asju ka klaarimalt näha. Aga äkki oskate mind aidata ..kuidagigi?
Aitäh!
Lotte
