Armsad Inglipesa liikmed 

Tean, et olen alles uustulnuk ja pole panustanud veel teie heasse seltskonda, kuid julgen nõuannet küsida, kuna loetud tekstidest on mul jäänud teist kõigist väga hea tunne

Peaksin sel kevadel kirjutama lõputööd, mis juba 6 aastat tagasi oleks pidanud valmis olema, kuid see jäi mulle aastateks kaela peale kui tegemata töö. Sel kevadel sain taas uue võimalus, sain uue juhendaja, töölt õppepuhkuse. Kõik läks kenasti, kuni mu arvuti sel nädalal sõi kotis mu lõunasöögi ära ning täiskõhuga enam elule ei tõusnudki. Masin masinaks, kuid seal sees oli minu uus algus, töö, mida mul on niigi raske olnud kirjutada, sest puudub eneseusk, arvamus, et ma üldse oskan teaduslikku tööd kirjutada ja suudaksin selle läbi kirjutada. Arvuti kaotamisega tundsin, et nüüd ma ei suuda seda kindlasti enam teha. Mul on kuu aega töö esitamiseni. Äkki ma siiski jõuan? Kuid ma väga kardan. Kardan, et vean ennast ja teisi, kes minusse ikka veel usuvad, alt. Näen iga päev, kui vähe mul on püsivust, enesekindlust, julgust, kuid ma ei oska seda kuidagi muuta.

 

Aitäh teile toetuse eest . Eile proovisin endast kõike maha raputada ning lubasin end varem unepilve sisse. Täna sõnastan oma palve Inglitele ja loodan, et nad aitavad mind ning annavad mulle inspiratsiooni ja jõudu.

 

Olen olnud kunagi, enam vähem, samas olukorras. Diplomitöö kirjutamise ajaks oli mul just sündinud pisipoja. Ma teadsin, et mul pole võimalust mitte kooli lõpetada (meditsiini kool siis),sest mind ootas juba töö jne. Käisin 3x nädalas  õhtuti 59km ema juurest õpetaja juure kodu, et ta mu töö üle vaataks. Enne seda olin samuti kaotanud arvutist oma esimese töö, kirjutasin uuesti, siis õpetaja käsiksin mul 2 korda ümber kirjutada ja viimast korda, kaks päeva enne esitamisele eelnevat päeva, ütles õpetaja et tema enam ei usu et sellest asja saab, kirjutagu ma uuesti, ja muutuseid oli palju mida pidin tegema. Ma ei mõelnud kordagi et ma ei suuda, ma ei oska, ma lihtsalt kirjutasin ja lasin endast voolata, mis tuli. Töö sai ära antud ja ka retsenseerimisele saadetud. Ja lõpuks kui oli saabunud minu retsensioon tööle, ei suutnud õpetaja oma silmi uskuda ja kaitsmine läks väga hästi ja kokkuvõttes oli mul klassi parim töö mida isegi kooli direktor kiitis. Hinga suur sõõm kevadist hõngust, tee endale tass kohvi või teed ja istu arvuti taha ja lihtsalt anna sõrmedele tuld:) mõtle et see mida sa kirjutad on tähtis ja teistel on sellest palju õppida ja huvitav lugeda. Mõtle positiivselt, et sa pead selle valmis saama, kas hästi või halvasti aga lihtsalt pead. Kui küsida tohib siis mis teemal sa kirjutad, et teaduslik?

Alexandra, tänan sind jagamast oma lugu. On näha, et sul oli endasse usku, lasid näppudel käia ega mõelnud 101-le põhjusele, miks kogu üritus sinu jaoks ei peaks õnnestuma. Uurin ajakirjanduskeelt ja seda, kuidas ajalehes räägitakse aidsist.

Tore, kui minule kirjutatud soovitused ka sulle, Eneseotsingul kasulikud olid Inglid on meiega