Millegipärast meenus väike poiss, kes tahab emale töestada, et on meheks sirgunud. Lapsepölves on midagi...
Kuna oled avastamisele lähedal, siis proovib see jöud, mis sellel 5.aastal tegevuses hoidis, uuesti unustama panna, kes tegelikult oled.
Ja kui "mustamäge" pidada hirmude hunnikuks siis muidugi pane tuli otsa ja hakka äratundma selle tuhandekäelise deemoni tööriistu.

PS! See tunne fyysilise kaose tekitamisest, pole ju tegelikult see tunne, proovi seda tunnet tunda lihtsalt silmad kinni, vaata kuhu see sind viib, seal on deemon syndinud.

Need on väga teravad vastused, mis Sinult tulevad ja pean mainima, et Sul on õigus - see deemon viis mind algul iseendani ja siis blondini ja siis jäi seisma bryneti juures. Jah tõestamine on mõttetu, see annab ainult jõudu deemonile, õige on ignore ja forever.
 ... tänud Sulle selle nõuande eest, oli abiks!

Tsiteerin: BrightShine järgi mai 13, 2013, 22:40:16

Vb on see müstiline tõmme brünetti poole seotud selle vaimolendiga ,keda sa enda sisse pugemasnägid . Nagu parasiit kes tahab füüsilises kehas olles maiseid asju veel nautida.Vb on see vaim  ja selle brünetti naise hinged karmaliseslt seotud ja tahab igahinna eest koos olla.

see mind hirmutabki,  mõistus tõrgub arusaamast, aga see juhtus ja ma ei tea, kas see juhul kui üldse on selle vaimolendiga seotud - ma magasin ja arvasin, et see vari mis mööda lage alla tuli on unes, aga ma ei suutnud ärgata, magasin nagu kahekordset und, ühest ärkasin üles ja teisest ei suutnud kuna midagi üritas siseneda minusse - mõtlesin et kui ma kohe ei ärka siis suren, hullu võitluse abil sain esimesest unest üles ( tekkis hirm, et kui midagi ei tee, siis tuleb ka kolmas - igavene uni ). Teises unes olles tundsin et jään ellu kui ärkan, aga ei saanud mittekuidagi, enne kui see miski kas vahetus, tuli lisaks või lahkus, ma ei saa siiani aru. Igaljuhul ärgates teisest unest olin õnnelik et ellu jäin ja järgmised 2 päeva ei maganud . . . tundub ulme aga see oli nii. Igaljuhul pole see kordunud ja vb tõesti keegi parasiit minus tahab seda brynetti ehk kasutab minu keha ja minu enda hing võitleb sellega. Vaimolend on hästi defineeritud - nägin seda tulemas enne kui teise unne kukkusin - justnimelt see oli vari mis liikus mööda lage ja seina minuni - elu õudsaim kogemus ausalt öeldes ...



jube ulme tundub ja ei usuks kui poleks unes korra surnud

Nõustun BrightShine'i jutuga.
Inimene on väga müstiliste pooltega ja paratamatult hakkavad uskuma selliseid asju ka need kes varemalt oleksid teise inimese sellise jutu peale naerma hakanud, aga kes saavad kogema sellised asju, see võibki mõnel ka mõistuse sassi lüüa.
Asju tuleb hakata vaatama laiemate poolte pealt. Ära leina oma viite aastat taga. See hoiab tahes või tahtmata sind sealt tuleneva energiaga ühenduses ega lase sul edasi minna oma uue eluga. See ongi paratamult viga, mida me teeme paljud, jääme elama aega mis olid valusad meile ja siis tekivad vahest ka hinge paratamatult mustrid, tahtes midagi enda ümber muuta, ja ennast muuta. See ei pruugi olla ka isegi mitte selle brünetiga seotud olev vaimolend, vaid täielikult ka sinu enda. Sest inimese mõistus on ju mis saab vastu võtta ja samas ka blokeerida, aga samas ta saab ka moondada asju ja kõike mida me loome enda ümber loome ka eneste sisse. Olen tajunud, elus korra, et keegi on minuga ühes toas, kuigi tean, et peale minu ei ole kedagi. Enne seda, kui ma veel ei analüüsinud oma mõtteid ega nende sügavusi, ma ei teadnudki, et paratamatult oli see minu oma hingele sarnane muster minuga selles samas toas kus minagi olin. Ei suuda seda siiani mõista, kuidas on selline asi võimalik, aga see on. See oli veel siis kui minu vana Mina ei ole veel olnud muutunud. Ja sellised asjad juhtuvad ainult ühtedel eesmärkidel, kuniks me oma vanu mustreid ei kustuta universumis (ei lase kustutada) jäävad ikka ja jälle kummitama meid need ja siis tekib paranoia iga elava vastu ja seda mingil määral hakatakse kutsuma ka hullusehoogudeks. Aga inimene, selleks, et minna elus edasi, peab tegema muutused enda sees. Tavaliselt iseenda surma nägemine unes, tähendab ka uuestisündi, või siis alateadvuses selle uuestisünni soovi. Olen näinud palju korda iseenda surma. Olen kukkunud maja katuseltki alla ja hoomikul olen kratsinud kukalt, et mis mõttes nagu. Võibolla su hing soovib sulle midagi õelda, aga sa ei kuula seda. Oletusi võib olla mitmeti, aga alusta tööd iseendaga ja saa üle ajast, mis puudutab eriti seda viite aastat.

Näide minu varajasemast elul, millal olin minevikus kinni. Ma olin head sooviv ja tegin head. Ei tundnud rõõmu kui keegi mulle samaga vastas, aga tänasin ikkagi, aga samas jällegi mõned inimesed, kes olid mulle halba teinud, samas nad ka tegid head, aga ma jäin sellesse sügavuti kinni, sest ei suutnud näha head rohkem kui halba. Ja sama kordus ka mu elukaaslasega. Ma tutvusin temaga oma sõbranna kaudu, ma tänitasin mitu aastat oma elukaaslase kallal, et ta ei armasta mind, vaid mu sõbrannat ja ta ei tee mitte midagi mu jaoks, et ma oleksin õnnelik. Ja selline asi kordus ligi 3-4 aastat. Läksime lahku, olime lahus max kolm päeva kui ma jälle läksin anudes oma elukaaslase juurde lubades ennast muuta. Aga ma ei muutunud, sest minu elumustrid ei lubanud seda teha. Ja süüdistused kestsid edasi, harvemaks, kuid siiski kestsid. Läksin sõbrannaga tülli viieks aastaks ja meie elud olid lahus mõneks ajaks, aga ma vihkasin teda edasi, lausa põlgasin. Ja kui ma ei hõõrunud oma partnerile kaela enam oma sõbrannat siis kedagi teist.
Siis oma 25-al sünnipäeval juhtus midagi, mis pani mu viimaks mõistma mis on mis ja murdis mu südame. Karma maksis mulle lõpuks kätte ja ma petsin oma elukaaslast. Kartsin isegi ka seda, et jäin teisest mehest rasedaks, siis oleksime lõplikult lahku läinud, aga me rääkisime oma suud puhtaks ja ta andis mulle võimaluse, aga usaldus ei tekkinud minusse nii lihtsalt. Minus kadusid ära hoobilt kahtluseussid ja ma hakkasin esimest korda teadvustama, mis on teoksil. Olin segaduses sellegipoolest, aga oma täielikku õppetundi ma selles ei näinud siiski veel mitte. Olgugi, et südame kiskusin omal tuhandeks killuks, kuna tegin haiget kellelegi, kes on olnud mu vastu alati hea ja kes usaldas ennem mind nagu oma viite sõrme. Aga ma õppisin mingil ajal endale andestama, ja tunnistasin endale, et ma ei mõista mitte kunagi inimese üle kohut, isegi ka siis kui ma olen muutunud, sest ainus kes saab seda teha on Looja ise. Mu hingehaavad hakkasid vaikselt taastuma, kuna suutsin sellest ajast edasi liikuda. Ja suutsin vaadata tõtt oma minevikuga, seda võtta õppetunnina ja õpida ennast taas usaldama ja oma sisemise minaga rahu sõlmima.
Aga see ei juhtunud üleöö ja ka mitte kohe. Sellest, mis on õige tõde, õppisin ma selgeks alles siis kui me hakkasime emaga käima koos haiglas (tema ravil) ja läbi selle olen ma saanud nüüd selleks kes ma olen. Minu sisemine mina on ilus ja puhas, on isegi püüdnud mind varemalt hoiatada ka hädaohtude eest ja püüdnud ära hoida suuremate jamade eest, varemalt tunnetasin ette kui keegi kallis mulle helistama hakkas, siis musüda hakkas kohe upperpallitama, aga mingil ajal kadus see tunne, kuna ma ei tunnetanud enam oma sisemist mina ja ei võtnud teda enam kuulda ja eirasin kõike head. Aga nüüd on taas nii, et kui keegi mulle helistab, mu süda hakkab upperpallitama, eriti veel siis kui helistajaks on minu elukaaslane. Või siis see kui me mõlemad ei saa teineteist kohe telefoni teel kätte ja hiljem kui ühel õnnestub siiski teine kätte saada, saame teada, et mõlemad proovisime samal hetkel teineteisele helistada. 
Minu põhitõeks on nüüd see, õeldakse mida külvad seda lõikad. Kõik see paha mille ma olen teinud, esmalt palun ma veelkord andeks endalt, siis Loojalt ja siis ka inglitelt ja siis teistelt. Olgu see ka väike süütu vale vaid. Vale on vale. Vaid väga vähesed on minu õiget mina näinud ja on minu kõrvale jäänud. Ja see tüdruk kellega ma kunagi läksin riidu, nüüd oleme sõnaotseses mõttes head sõbrad, ja olen tänulik, et saatus tõi ta mu teele uuesti tagasi 

Parim moodus oma uueks eluks on see, kui sa lased oma viiest aastast lahti ja lased lahti brünetist ja lased lahti igasugusest halvast. Ja eriti veel juhul, kuna oled hea inimene, ära riku oma headust tühipalja viieaasta leinamisega taga. Tähendavasti, kuna sa ei ole lasknud ennast lõplikult maha murda, see on vaid hea märk ja ka elu näitab sulle sinule saadetud numbritega, et oled kaitstud kõrgemate jõudude poole ja peaksid oma eluga edasi minema. Meie eneste võime on muuta meie elu enda ümber ja ka teiste elusid. Kuna ma peale ema matuseid siiski kaotasin pisukeseks ajaks taas enda ja sattusin ka väikesesse kaosesse, tunnen ma ennast vaikselt kokku võttes jälle, et olen peagi jälle mina ise ja suudan tegelema hakata, mis mulle väga meelepärane on. 

Jõudu ja palju headust ja päikselisi päevi sinu päevadesse. 
Tean, lootus surebki viimasena, aga vahest peab laskma lahti millestki, mis alguses tundub mõeldamatu ja võimatu (ka tunded), aga hiljem oled hoopis tänulik, et tegid niimoodi  Mõnikord on vaja võidelda oma suhte pärast, aga mõnikord peame lahti laskma sellest suhtest. Nii ta on!

Mina ütleksin, et kallis Pusle, oled üks tugeva energiaga, Valgusega mees, igaüks ei suuda selliseid asju elus läbi teha. Usalda oma Valgust ja vabane sellest, mis Sinus olevat pärsib. Hea oleks leida tasakaalu oma elus. Meil kõigil on oma pöördepunktid eluteel, ilmselt Sinul on praegu see aeg käes. Usun, et Sinu ellu tuleb peagi selgus ja midagi, mida Sa pole uneski näinud.

Rahu ja armastust!