Mina ise olen jälle mõelnud, et ehk on Uues Ajastus puhastumine ja õppimine veidi vähem valus, valu tundub minu jaoks vana energiana olevat... Laske oma valu vabaks...

Valgust ja armastust!

      Jah, nii ongi, Le! Väga õiged ja armsad sõnad! Kirjutan kahe käega alla.

Kallid kaasteelised, kahjuks taaskord teie abi vaja. Paremini meil ei lähe kahjuks, nüüd oleme jõudnud selleni, et vaja on kokku leppida kuidas korraldada laste elu. Seega jätame praegu korraks selle minu enda poole ja õppetunnid suhte kohta, mida on väga palju ja olen neid jõudu mööda õppinud. Ja aidake mul palun leida lahendusi laste suhtes.

Pisut meist ja sellest kuidas asi on. Meil on 7 aastane ning 2 aastane tütar. Meil ei olnud halb suhe, olime rahulikud, ei tülitsenud kunagi, küllap liiga sissepoole elajad mõlemad, ei rääkinud asju selgeks. Kindlasti oleme mõlemad läheduse kadumises süüdi, oma vigu tean ja tunnistan. Tema enda omi ilmselt ka.

Mehe Uus kaaslane oli olemas salaja, enne kui see minu jaoks välja tuli, üle poole aasta, seega nende ajalugu praeguseks umbes aasta ja paar kuud. Uus kaaslane on samuti abielus, mehe sõnul väga õnnetus, tuleb sealt ära koos kahe väikese lapsega. Niiet siis uus pere koos lastega minu mehele.

Lahkumineku aeg on olnud väga raske, ta on käinud alates aasta algusest kordi edasi tagasi, öeldes et tuleb oma pere juurde tagasi ja siis paari päeva pärast taas tunnistanud, et kohtub uuesti selle naisega ning ei suuda olla eemal. Vahepeal tegin endaga inimkatseid ja ütlesin, et hea küll, käi siis niikaua kui isu täis saab, selle pakkumise võttis ta rõõmuga vastu.selle olukorraga ma siiski toime ei tulnud, olin väga rumal, et üldse lubasin endaga nii teha. Seega suve algusest peale oleme lahus. Asju pole mees senini kodust ära viinud, ega minult lahutust tahtnud.

Nüüd aga on väga teravalt üles kerkinud lastega veedetava aja ja selle veetmise viisi küsimus. senini on ta leidnud vähe aega lastele, jah tööl ilmselt oli ka pingeline aga mitte ainult. mehe seisukoht on, et lapsed peaks olema temaga tema korteris u 3 päeva nädalas, ka ööbima. Et siis 2 nädalavahetust kuus ja vahepeal siis nädala sees. Tundub, et hetkel ta uue perega veel koos ei ela. Aga tema seisukoht on, et nad võiks vahepeal koos aega veeta mänguväljakutel või mujal. Tema plaan on lastele mitte öelda kes need teised on, et lihtsalt tuttav pere.

Ma olen väga nõus sellega, et lapsed peavad olema isaga koos, ma ei taha seda takistada aga minu jaoks on sellises lahenduses väga palju probleeme.
1) koolilaps peaks kooli minema oma kodust- siis on asjad korras ja olemas, riided alati valmis, kotid pakitud, emotsionaalne stabiilsus tagatud. Seega nädala sees sobiks minu jaoks kohtumised peale tööd isa korteris, magamamineku ajaks koju tagasi. Korterid 5 min autosõidu kaugusel.
Nädalavahetused ööbimistega on OK. Pisut pean jälgima ja kaaluma seda kui pikalt 2 aastasele on jõukohane olla minust eemal.
2) ma ei pea hetkel õigeks niisuguseid saladuslikke kolmandaid isikuid - siis kui peaks olema laste aeg isaga, koos tema jäägitu pühendumisega ainult nendele. Seda eriti veel olukorras, kus meie pole lahutatud ja tal pole plaanis lastele selgitada kes need kolmandad on. Lapsed pole aga ju ometigi rumalad, mingi häiriv tunne võib ju neile siiski jääda. ning võibolla kõige olulisem - mina ise ei oska laste küsimustele vastata, mis ma ütlen siis kui suurem tüdruk uurib???
3) suurem tüdruk läks just kooli- tal on niigi kaks väga suurt elumuutust käsil, koolilapseks kasvamine ja harjumien et issi enam meiega koos ei ela. Sellele juurde lisada hetkel veel ka see, et ta peab juurdlema miks isal on uus kaaslane ning miks on seal veel uued lapsed kellega minu isa minu asemel koos tahab olla. Ma kardan et see kõik korraga on lapse jaoks väga raske. Minu arvates on sobiv üleminekuaeg vähemalt pool aastat. Ja saan seejuures täiesti aru, et mingist hetkest peabki elukorraldus täielikult muutuma ja lapsed harjuma kahe perega. Aga tõesti ma palun vaid aega kohanemiseks.
4) ilmselgelt on mehel väga tugev armumisfaas, milles ta keskendub ainult selle uue kaaslase tunnetele ning ei näe ümber olevate inimeste tundeid. Kardan ka seda et hetkel juhib tema soove pigem tahtmine näidata uuele kaaslasele et ta suudab oma elu täielikult ümber korraldada kiirelt, mitte soov teha nii nagu lastele parim. Samuti on tal vaja lähiajal harjuda väga tõsise elukorralduse muutusega - elamisega koos kahe väikelapsega kes elavad üle oma vanemate lahkuminekut ning elamisega oma lastest eraldi. Tal on samuti vaja aega et aru saada kas see on üldse talle jõukohane.

ma saan aru, et väga kerge on mind süüdistada lastega manipuleerimises ja soovis lastega suhtlemist takistada ja seeläbi kätte maksta. Jah mul ongi väga rakse leppida et mees mind enam ei armasta. Aga püüan nende nõudmistega siiski seista laste eest mitte enda varjatud eesmärkide eest. Olen nende asjade üle väga põhjalikult mõelnud ja plaanin oma seisukohtade eest seista selleks et üleminekud oleks laste jaoks sujuvad ja lihtsmad. Tegelikult tahaks üldse lastega oma mullis elada ja seda mehe teist elu hetkel mitte sellesse meie maailma tuua. Las me rahuneme ja kohaneme kõik ja siis kui oleme kõik valmis, võibolla ennekõike esimesena mina ise- siis selgitame ja harjutame ja kohaneme uutes peredes. Sest kui on suur ja ilus armastus siis see ju ootabki aja ära ilma et armastus ära kaoks. Ma ei räägi ju aastatest.

Miks ma üldse siia kirjutan, tahan näha teise poole vaadet, võibolla peangi lihtsalt leppima, lootma et lapsed on kiired kohanejad, lootma et paisutan hirme üle, ignoreerima oma sisetunnet selle kohta, mis oleks lastele õigem, olema kõigi mehe nòudmistega nõus sest siis ta ei ole emotsionaalselt nii agressiivne minu suhtes ja meie omavahel saaks paremini hakkama.

mul on nii valus.
Mehe poolt on nii suur surve kõigiks muutusteks koheselt. Miks küll. Ta justnagu tahab iseenda jaoks seda äraminekut koheselt paika saada ja teisele poolele tõestada et elu saab koheselt ümber korraldatud. Ja põhiväide on - et mina hakkan nende pereellu liigselt sekkuma ja neid segama. No mis moodi??? Kui ainus mis ma tahan et laste elu oleks rahulik ja muutused sujuvad.

Isegi kui me varem suutsime kuidagi enam-vähem rahulikult hakkama saada siis nüüd läheb konflikt järjest sügavamaks. kuni selleni välja et kuna me jäime eriarvamusele siis ta lihtsalt viis lapsed ööseks enda juurde. Läksin neile järele, sest nii ei saa, lihtsalt sunniviisiliselt oma arvamust mulle peale suruda. Oli hirmus suur tüli, lõpuks sain ühe lastest kätte, teist mitte sest see juba magas. Olin endast täiesti väljas ja kahetsen praegu et ütlesin tema ja uue kaaslase kohta nii palju halbu sõnu. EKs ma ikka esmalt mõtlesin et see on kõik uue kaaslase surve. Tegelikkuses on ikkagi mees ise see, kes tahab pidevalt katsetada kui kaugele ma lasen ennast tõugata tema soovide suhtes. Täna hommikul siis laekus koolilapsega 15 min enne seda kui oli aeg kooli minna, lapsel oli pea sassis, riided vaja vahetada, ära seletada kuidas tal tänane päev kulgem, millal kuhu, kes järele tuleb. Kui mul poleks olnud kõik eelmisel õhtul valmis pandud, poleks me ilmaski jõudnud. No kuidas ta küll ometigi sellest aru ei saa, et rahu ja stabiilsust on vaja. Mitte tema süümekate leevendamist.

Jah, ma tean et palju sellest stressist, mis minu sees, on minu hirm üksi olla ja üksi jääda. Ma tegelen sellest üle saamisega, iga päev. Ja nüüd laste jagamisega seoses väljendub see nii palju valusamalt kui varem. Jah ma tean et pean laskma minna. Aga kas tõesti peangi kõigist oma seisukohtadest loobuma, sellest mida ma laste juures tunnetan. Et see mida ütlen on vale ja manipuleerimine lastega, milles ta mind igas lauses süüdistab. Praegu tunnen, rohkem kui kunagi varem et minu jõud ja rahu on otsa saamas.

Kolmas ... kahe vahel , polegi sissetungija vaid nende kahe õpetaja. Kas saab tulla kolmas jõud tervikusse (mis koosneb ainult kahest poolest) , kui seal pole eelnevalt mõra ... Sisuliselt on ta probleemi -õppetunni näitaja. Vahel on ka tegemist nö. välkepinguga enne kehastumist , kus teeme kokkulepped teiste hingedega , et kui ma ikka millestki aru ei saa siis tule ja "raputa" mind oma käitumisega ... , et mõistaksin oma õppetunni sisu. 

... soov aidata teist läbi puhastuse , tuleb südamest ehk läbi Mina ja see on positiivne. Kuid eksisteerib teise Vaba Tahe ja see on määrav. Kas on õige minna teise Vaba Tahte vastu (võttes ära tema enda valitud õppetunni?) , kuniks ta ise pole soovi avaldanud. Aga andes ta "hingena" tingimusteta vabaks , läbi armastuse. Võimaldamaks vabaneda kogunenud "koormast" , et leida otsitud vastused ja rahu...
 See mida sisaldame  , seda tõmbame ka oma ellu! Miks armastuse leidmine on kui "loori" taga? Kuna otsime seda eelkõige teises (et ta-tema tooks meie ellu armastuse) aga hoopiski mitte Endas algselt. Võtame anuma mis on tühi ,  tühi armastusest. Vastavalt külgetõmbe seadusele tõmbab ta ligi samuti tühja( mitte täis) anumat! Ja siis on nad koos... püüdes kumbgi ammutada armastust , kuid mida ju pole neis kummagis. Selles seisnebki armastuse õppetunni lõks. Eelkõige tuleb leida armastus endas , enda suhtes(olete ju kõik ainulaadsed) , täites sellega oma anuma. Ja nüüd tõmbate oma ellu ... samuti armastusest  täitunud anuma. Nüüd on teil ka küllalt jagada , sest "anumates" on mida jagada....

Akara ... eelkõige aksepteeri ennast sellisena , nagu oled. Sest igaljuhul oled sa siis ehe ja parim. Oluline on märgata ja teadustada endale ka hirmud. Eriti ... , et mind ei armastata , mis on kui omamoodi"lõks" , kuhu võime kinni jääda. Kõik mida sisaldame , algab meist enesest vaid. Kas on siis olemas keeld , armastada end ise sellisena nagu oleme. Jah , me kõik oleme arengus ja õppimises. Kuid kas ei saa siis teha seda  armastusega enda suhtes... Omamoodi varjatult egoistlik võib see näida. Kuid kas pole hoopis egositlik see , kui teised peaks me endi asemel armastama meid...