Üldine jutt > Vabateema
Räägime lemmikloomadest
Teele:
Kallis Annake, minu vastus polnud sinu vastusest tingitud;)
Olen seda ennemgi täheldanud, et toakoerad on piinatud olevused!
Aga võin julgelt väita, et keti/õuekoerad pole sugugi nüüd palju õndsamas seisus.
Omanikule on ta mugavam, hädad saab tehtud ja pahandust ka ei tee ( toas)
Tulevad töölt, 2 paid, söögikauss ette ja..Ah täna nii väss, lähen homme jalutama, homme teen pai, homme...
Palju neid jalutatakse? Vabalt lahti jooksma lastakse( väljapoole hoovi)? Kas õues need meetrid mis on, on siis loomale piisav?
Olete ehk isegi käinud tn-vas kus koeras hauguvad nagu segased- sotsialiseerimata, raske tähelepanu puuduse all ...ja kui minnakesgi jalutama...ei oska nad käituda: tirivad, klähvivad, hirmutavad vastutulijaid jne.
Ehk, siis mis kokkuvõtteks saame?
Jah mu koer saab teatud kelleaegadel välja igapäev( kuigi tegelt mitte, pole 8- 17 graafik mul)..aga ketikoer vb ei käi nädalaid aiast väljas. Jne. (A)
Nii, siis minu arvamus: hea elu koeral (elagu toas või õues) sõltub ikka omanikust. 8)
Päikest ja iga nurga alt puurimist!
Leontine:
Ütlesin ikka oma kutsule, et kas ta, totu-lotu, oskab üldse mõista, kuidas tal on meiega vedanud. Meil oli ta täieõiguslik pereliige, tänu millele me mõistsime üksteise "keelt" suurepäraselt. Naersime ikka, et ise viiekümnekilone jõmm, arvas, et peale pead tuleb tal kohe pepu, sest talle meeldis süles olla, kuigi pool koera rippus maa ja taeva vahel. Kui kass oli parajasti mul süles, siis tõstis ta kassi enesele koonu peale ja siis maha ning ruttu ise sülle. Seda kassi sisinat ja raevu. Armsakesed. :L Nüüd neid enam pole. Vaatlen õues linnukeste ja siilide toimetamisi. Nad kõik on meiega harjunud ega kardagi.
kiisuplikamiisu:
Minule ka ei meelti, kui koerad kettis on.Meil õnneks jooksevad koerad vabalt aias ringi. Aga kui keegi tuleb külla, siis paneme ikka koerad väiksemase aeda kinni, kuna koerad on ette arvamatud. Mul oli üks kord kogemus ühe tuttava koeraga, kes ründas enda pereliikmed ja tahtis ka mind oma korda maha murda.
Mul on kõike rohkem nalju juhtunud nende loomadega, kes ammu juba taevas. Ma kirjutan pärast siia, ma pean meelte tuletama need juhtumid. :)
camilla:
Kahjuks peab meie kutsu ka ketis olema, käime temaga jalutamas. Mul on endalgi täielik piin teda ketti panna :(, aga muud üle ei jää, lihtsalt teebki pahandust muidu küla peal.
Sugulastel elab kaks põlvkonda koos, vanemal põlvkonnal on siis suur õuekoer majavalvur ketis aiaväravas ja nooremal põlvkonnal lemmikloom taks, kes magab voodis ja keda poputatakse nagu last, sest lapsi neil endil veel ei ole, hoitakse süles jne.
Ükskord mõtlesin küll, kui õuekoeraga riieldi (kui see võõra külalise peale haukus):"Kas sa jääd vakka!" ja väikest koera samas nunnutati, et koertelgi siia ilma sündides kas "hõbelusikas suus" või "ahelad kaelas"....
Magnoly:
Minule on loomad rohkem südamelähedased kui inimesed. Kas see on probleem, millega peaks tegelema?
Navigatsioon
[0] Sõnum
[*] Eelmine lehekülg
Mine täisversiooni