Rist pole ainult religioonide sümbol. Sellel on universaalne tähendus.

Ka võib näidata see, milline rist on maailmas populaarne, kui kõrge vibratsiooniga inimkond valdavalt on. Mida kõrgemal on risti horisontaalne joon, seda kõrgemat vibratsiooni see tähistab. Praegu on veidi üle keskmise, niiet, hea tulemus

Aitäh armsad habe ja Kaledon. Peale habe postitust sain aru, et muidugi on rist kaitsva sümboliga  Ja minu ristid olid oma asetuselt tõesti pisut üle kesmise

Minugi vanaema kinkis mulle katolikus kirikus õnnistatud risti, kandsin seda teismeliseeas üsna palju, ei läinud selleta väljagi, vist isegi magasin sellega. Kette tuli mitmeid kordi vahetada, kuna need purunesid, aga õnneks oli minu vanaema see, kes mind pea igal aastal uue kuldketiga varustas . Minule kingitud rist oli selline, kus kannatav Jeesus oli risti löödud, isegi Jeesuse nägu ja juuksed olid eristatavad. Kuna ma ei ole kunagi otseselt religiooni süvenenud ja kannatuste ning patuteema ja lunastusega kaasa läinud, siis see mind eriti ei puudutanud. Minu jaoks on Jeesus sümboliseerinud alati headust ja armastust ning andestust. Samas, pean tunnistama, et see rist ei tekitanud minus ka erilist kaitstud olekut, väge vms. Pigem kandsin ma seda, sest minu kallis vanaema kinkis mulle selle, ja sel hetkel mulle kuld meeldis (kulla kandmisest olen juba vähemalt seitse aastat loobunud, vahepeal kandsin ainult poolvääriskive, nüüd nagu ei ole üldse erilist soovi midagi kaela riputada). Mulle tundub, et mingil hetkel oli see rist nagu kinnisidee, ma sõltusin sellest, kui seda kaelas ei olnud, unustasin hommikul riiulile, siis oli nagu tühi tunne...

Iseenesest on ristis kui sümbolis tugev kaitseenergia, olen seda isegi tunnetanud. Näiteks kui luua kodule vaimusilmas Valguseriste (uksele, akentele, peeglitele). Ja ehk on igal sümbolil suurem vägi, kui see endast läbi lasta ja tunnetada, mis see just Teie jaoks on, mis see on Maailma jaoks.

Mina olen loonud energeetilise kuldse risti maja katuse kohale Samuti kaitseb energeetiline kaitsearmee mu 15,5ha maalappi. Peale seda, kui see sai loodud, enam ükski võõras inimene krundilt läbi ei käi. Muidu ronisid vaat et hoovist lausa läbi.

Selle osas on arvamusi seinast seina - katoliiklased, õigeusklikud ja ka luterlased peavad õigeks lapsena ristimist, usulahud on aga seda meelt et ristimist tuleb talitada siis, kui mõistus juba küps selle rituaali tähendust aduma.  Ka Jeesus lasi end Johannesel ristida ja tegelikult alles täismehena...

Olin ise lapsena ristimata ning kuigi ehk kadestasin õde, kes oli ristitud, ei osanud sellest suuremat arvata. Kuigi ristimatuna, oli Jumal minu kohal ometi lapsest saadik. Olen tagant järele kuulnud, et see toimub ema palvete peale. Et need palved olid, pole mul põhjust kahelda...  nagu ka kahetseda seda, et ise end lõpeks siiski 40 a mehena ristida lasin.

Usun, et kui palvetad tütre pärast, siis on  tal ka seeläbi kaitse siiani olnud. Kui ta aga täisealisena end ristida ei lase, siis on tegemist juba tema otsusega ja tema endapoolse vastutusega...

Jeesus ütleb et Tema juurde pääseb see, kes Temasse usub ja ristitud on. Nii ei maksa ka pelgas ristimise protseduur kuigi palju, kui selle vastuvõtja ristimisse  ise ükskõikselt või silmakirjalikult suhtub. Siis siseneb kirikusse ristimata pagan ja sealt väljub ristitud pagan...

Usun, et lapsena ristimine on hea traditsioon, sest siis saab laps endale ka ristivanemad, kelle kohustus on tema vaimulikku kasvu juhendada ja vajadusel ka tema ülalpidamine enese kanda võtta. Kui ristivanemad oma ülesannet südamega võtavad, on neist palju abi nii lapsele kui ka tema vanematele.

Niisiis jällekord: headeks muutusteks ei ole kunagi hilja! 

Rosetta, meie õnnitlused Sulle! Minu ja abikaasa ristimispäev oli 25.detsember 

See minu jutt paganatest käis ikka täiseas ristitavate kohta, kes end vormiliselt ristida lasevad (valdavalt kellegi teise soovil ja pealekäimisel). Kindlasti on see lapsele ikka pigem kasuks kui kahjuks, ära sellega küll oma südant vaeva. 

Huvitav on see, et Sa, Rosettake, oled järjest Valguslikumaks ja helgemaks muutunud, Sinu areng on olnud tõesti muinasjutusaabaste suuruse/pikkusega võrreldav, ometigi näed oma minevikus ikka veel vigu, mitte õppetükke ja tarkuste kogumist. Mis on üldse viga? Kas Jumalikus Elus saab olla vigu? Ehk on need valikud ja õppimisviis?

Minu abikaasa oli juba päris väikese lapsena ristitud ja ämm käis kirikus ka sügaval nõuka-ajal, ise olin ristimata ja lapsed samuti, ämm ikka rääkis omal ajal kogu aeg, et lapsed tuleb ristida, ega me mehega teda esialgu kuulda võtnud, elati ja oldi ka teisiti, enamuses...1996 a raputas mind hingepõhjani läbi üks episood oma elust, mille tagajärjel jäin haigeks, vaevlesin selles haiguses 2 aastat, tagantjärgi tean, et põhjused olid hingelised...hingepiin oli nii suur, et 1999 a suvel oli laste ja minu ristimine. Sain tagasi hingerahu.
Ei teadnud sel ajal Valguslikust Teekonnast midagi, aga tänini mäletan, kuidas ristimise ajal silme ette Hele Valgus, Valgusevihk või Valgusekiireke tuli, väga hea kerge tunne oli. See oligi ilmselt päris esimene kokkupuude mul Valgusega, põgusalt, mida ma siis veel aga niimoodi ei teadvustanud nagu praegu.
Mul on ikka kombeks lastele kaitseks ristimärk peale teha, kui mingi tähtis või oluline sündmus neid ees ootamas, samuti teen alati küpsetistele ristmärgi peale, enne ahju panemist, see on ämma õpetus
Minu jaoks on ristimärk kaitse ja turvalisus ja kui nüüd tagasi vaadata, siis hakkasid meie peres päris paljud asjad just pärast laste ristimist paremini  minema.