Inglipesa (Valguse Foorum)
Üldine jutt => Vabateema => Postitus alustatud kasutaja: silipik järgi mai 19, 2013, 13:41:26
-
Tere kaunist pühapäeva pesalised ;) Põhjus,miks ma sellise küsimuse püstitasin on seepärast, et elan ise surnuaia läheduses,mitte päris kõrval, aga kui koju kõnnin, siis mul on valida, kas tulen läbi surnuaia või teist kaudu. Ja päris tihti mind kohe tõmbab surnuaia poole. Kui seal kõnnin, siis tunnen rahu, puhtust, linnulaulu...ja tunne on selline nagu käiks" puhastustulest" läbi. Oskab keegi seletada,miks ma sedasi tunnen ja tõmmet surnuaia poole? (aitahhkalli)
-
Tere! Mulle tekkis tunne, et Sa (Sinu Hing) oma Valgusega saadad surnuaeda kinni jäänud Hingi tagasi Koju. Ja pärast seda saab Sulle osaks Õnnistus. Väga hea tunne tekkis Sinu postitust lugedes (aitahhkalli)
Valgust ja armastust!
-
Jaa mulle meeldib väga aidata ja see tekitab hea tunde, kui see nii on nagu sa kirjutasid, siis käin hea meelega edaspidigi surnuaialt läbi :)
-
Jaa mulle meeldib väga aidata ja see tekitab hea tunde, kui see nii on nagu sa kirjutasid, siis käin hea meelega edaspidigi surnuaialt läbi :)
Selline energia mis on sul, siis kindlasti ;)
Mulle meenus jällegi üks lugu, mille poolest mina hakkasin mõnda aega surnuaedasid vältima. Mu isa rääkis kunagi, et surnutel vahest kui suveöödel eriti tähele panna pimedas, mõnede hauapealsed on sellise roheka valgusega. Alguses ma ei uskunud seda, aga siis ühel hetkel, ma ei mäleta kelle haual me käisime aga kuna olin nii uudishimulik, siis käisin uurimas inimeste nimesid ja uurisin ka sajandeid vanu haudasid. Ja aeg aina lippas ja lippas edasi. Siis ma nägin esimest korda sellist asja millest mu isa kirjeldas, aga teatud surnutel on siiski erinevad auravärvid ja mina nägin mõne haua peal päikese aupaistelises värvis auravärvi. Jäin seisma nagu soolasammas. Ei teadnud siis mis see oli, aga ehmatas ära ja tekitas ka kohati tunde nagu mõnes õudusfilmis. Esmasel hetkel ma kutsusin ka haua juurde oma tuttava, aga tema ei näinud midagi ja arvas, et ma vaid raiskan aega. Aga jäin endale kindlaks, kuigi mind naerdi siis natukene välja. Ja see kes uskus, see ei kommenteerinud eriti kaasa. Mulle on alati kuulunud tiitel, oled liiga elava fantaasiaga, et sobiksid isegi kirjanikuks. Kurb, tõesti kurb. Siis ma hakkasin peale seda avastust surnuaedasid vältima, ma unustasin miks ja mida näinud olin aga seesmiselt ma teadsin seda tõde alati, olen näinud ka surnute aurasid haudadel, ei tea mis see tähendab.
-
Minul on surnuaial käimisega hoopis teised tundmused ,põlvist saadik on külmus,nagu kõnniksin põlvin maa sees.Kuigi mu kalli vanaema surnuaias aga üksi ma sinna ei lähe.Viimsel ajal kuulen teispoolsed kõne aeg ajalt-pole mul tarvis siduda sellega mida ma ei tea.Lahkunud olgu oma poolel ja meie omal.
-
Minule surnuaiad väga meeldivad. Rahu, vaikus, inimesed puhkavad seal. Seal tunned, et oled füüsilisest maailmast eraldatud ja see omakorda tekitab lõõgastust. Surm ei ole halb ja surnuid ei pea kartma: :)
-
Ma ise arvan, et kui inimene on tasakaalus ja ei kanna endas hirme, siis on surnuaias olev rahu nauditav. Kui aga inimene on tasakaalust väljas ja lisaks veel kardab, on surnuaias olev energia koormav. Kindlasti on igas surnuaias Hingi, kes on klammerdunud oma maise keha külge ja ei soovi või ei saa/oska ära Koju minna. Tasakaalutu inimese energiaväljas on augud, mille kaudu saavad surnud inimeste Hinged teda mõjutada. Aga otse loomulikult ei saa kõik probleemidega inimesed surnuaiast endale vaime peale, nii lihtne see ka ei ole...
Valgust ja armastust!