Midagi Sa ju ometi oskad hästi teha. Ja kui see midagi Sulle meeldib, siis sellist tööd soovigi enesele. Või meeldib mingi muu tegevus, siis ikkagi pead end täiendama lisaks soovitud töö soovimisele.
Üks näide eelmiste elude teadmise kasulikkusest.
Mu sõbranna kutsub oma ema indiaanipealikuks. Alati vaikiv, kui miski ei meeldi, ütleb vähe, kuid valusasti. Ei mingit emahellust. Saime teada, et ema oli eelmises elus nunn, kes sai lapse, minu sõbranna, kes temalt kohe ära võeti. Niisiis sündisid nad sellesse ellu taas emaks-tütreks, et õppida armastama - ema tütart ja vastupidi. Ema pole eriti hästi hakkama saanud, kuid tütar sai nüüd emale andestada ja hakkas tema eest hoolitsema.
Viilma jutust oled aru saanud täpselt samuti, kui minagi.
Aitäh, Muusa, et sõna sekka ütlesid.

Kõik Sinu loetletud põhjused võivad õiged olla. Elust elusse on inimese põhiloomus sama (kordan ennast), lisanduvad vaid keskkonnast saadud käitumismallid. See ema lihtsalt ei tea, kuidas armastamine käib ja nüüd enam ei õpi ka. Minu ema on kasvanud orvuna ja ka temal on emaarmastusest oma arusaam: peab kindlustama lapsele peavarju, toidu, riided. Seda on ta teinud ja hästi teinud. Kuid ta hoiab siiani mu vaimu värskena lausetega stiilis: sa oled nii inetu, nii saamatu jne. Sealt mu alaväärsuskompleks ja haige süda (väljanutmata pisarad). Peale selle on ka erakordselt autoritaarne. Kardan teda siiani ja ei saa silma vaadata, kuigi ta hoiab nüüd end tagasi, sest ei saa enam meie abita hakkama. Sain teada, kes ta oli eelmises elus, kuid tema puhul pole mulle sellest abi. Püüdsin talle rahulikult selgitada, mida ta valesti teinud on, kuid ta hakkas suisa kriiskama ja ütles, et tema on mulle ainult head soovinud ja selline on siis nüüd tütre tänu. Loobusin. Aitab ta mind nüüdki, see on tõsi - rahaga.
Öeldakse, et kasvatame oma lapsi nii, nagu meid on kasvatanud. Minust sai hoopis liiga leebe, armastav, nunnutav kanaema.

Minumeelest on siin foorumiski targemaid tegelasi kes oskavad seda vaadata, võibolla eksin kah. Olen kuunud, et keegi Mae Väljataga oskab vaadata inimeste eelmisi elusi. Pane see nimi neti otsingumootorisse, sealt peaks leidma ta kontakt andmeid või midagi. Eks inimene saab ikka ise kuidagi muuta oma arglikust, vaevalt, et see sul iseenesest muutub, kui saadki teada kes olid eelmises elus.
Et siis jah, inimene saab oma iseloomu muuta õige mõtlemisega.
Mina küsiksin sinult, et mis hirmud sinul täpsemalt on?Milline on olnud sinu minevik? Kui vaatad ja mõtled need asjad läbi, siis võimalik,et leiad ka vastused oma küsimustele:)
Mina näiteks kardsin paluda kunagi vabandust inimeste käest, tundsin, et alavääristan ennast kuidagi. Piinlesin kõvasti soovist paluda andeks, aga ego oli vist nii kõrgel mis ei tahtnud teisele head meelt teha või öelda et jah, mina eksisin.Ühel hetkel ma võtsin ennast kokku ja hakkasin paluma andeks, nüüd on see saanud heaks harjumuseks:) Tunnen ennast inimlikumana:)

To:Leontine
Sinu ema meenutab mulle vägagi palju minu mehe ema.  Minu mehe ema on kasvanud lastekodus. Mitte kunagi ei palu ta vabandust mitte millegi eest, ega lase ennast õpetada. Tahab ka pidevalt aidata rahaga, aga hiljem hakkab ninaalla hõõruma, et tema andis raha jne. Selliseid solvanguid kuulen tihti mehele, kui ämm külas käib "sa oled juurde võtnud"," sa oled rumal ja mind õpetama ei tule"jne. Ja kui talle öelda, et ta on kuidagi valesti käitunud, siis sõimab meid tänamatuteks.
See, et oled leebe,  armastav kanaema, ei ole minumeelest mingi halb asi. Minulgi on väga armastav ema, ülihoolitsev ja poputaja. Aga ma olen õnnelik,et ta selline on, ma ei kujutaks ettegi, kui mul oleks karm ema. Usun, et sinu lapsed on sinust täpselt samal arvamusel. Ühe hea ema kohustus ongi oma lapsi armastada kõige rohkem siin ilmas:)

Jah Liis, nii see on, et neil inimestel suur appihüüd armastuse järele, nii mõnelgi  inimesel on nii, et kuigi neid tahetakse armastada, ei võta nad armastust vastu/ ei oska võtta/ei julge võtta ja elavad oma armastuse puudust teistepeal välja.
Ja sellised panevadki teisi kannatama ja ennast ka:(

Aitäh, Liis! Ema Teresa need sõnad on alati minu elumotoks olnud. Eks olen ikka kibestunud, kuri olnud, kuid minust pole raskustele vaatamata saanud kibestunud vanaeite. Hoolimata sellest, et olen igas mõttes peksa saanud.
Mulle meeldib analüüsida inimeste käitumisi, eriti tigedate inimeste. Muidugi on igal inimesel oma iseloom, kuid tigeduse suisa ainsaks põhjuseks on armastuse puudumine. Põhjuseid on muidugi mitmeid, miks osad inimesed armastusest ilma on jäänud. Näiteks on mul üks vanapoisist klient. Ta on tige, sest keegi ei armasta teda. Keegi ei armasta teda, sest ta on kuri. Suletud ring. Sellest väljasaamiseks tuleks alustada enesest. Proovisin talle teeotsa kätte juhatada, kuid  ta saatis mu kukele öeldes, ole ise hea ja viisakas, kui tahad, mind jäta rahule. Jätsingi. Püüan nüüd vaid oma särava käitumisega teda mõtlema panna. Küllap on seegi peaga vastu seina jooksmine.
Olen kindel, et siin foorumis on keegi, kes oskab eelmisest elust rääkida. Enam ei mäleta, kes. Äkki vaatad Ingliabisse.

To Leontine.
Mõtle sellele, et hoolimata minevikust, võid sa elada igal sammul nüüd nii nagu hing ihkab. Mõtle sellele, et oled vapralt kõik elu õppetunnid üle elanud, jäädes heaks,armastavaks ja hoolivaks. Eks minevik piinab kõiki meid, paljud kes siia foorumisse tee on leidnud, on kindlasti valusa/raske mineviku pärast. Tea, et sa ei ole siin üksi ja saad alati kellegiga rääkida ja nõu küsida. Kõike seda saad ka oma inglitega teha, kindlasti nad kuulevad ja aitavad sind igal võimalikul moel:)

Kòigepealt peaksid muutma  suhtumist. "miks ma ùldse pingutan, kui midagi paremaks ei làhe" - aga mida sa elult siis veel ootad, kui Sa niimoodi suhtud? See hea elu ja ònn, mida Sa otsid ja ootad, on Sinu enda teha. Ole ònnelik juba praeguses hetkes, tànases pàevas, TàNULIK selle vàhesegi eest, mis Sul juba on,  see on see, mida tegema peab.

Oled Sa juba tànanud ja andestanud neile, kes Sind lapsepòlves kiusasid?

Proovi seda mòista, et mitte kunagi ei ole keegi teine sùùdi selles, et Sinul hàsti ei làhe. Kui Sa tunned taas, et Sulle pannakse nagu jalg ette, siis vòta aeg maha ja vaata enda sisse. Mis tunded Su sees sel hetkel tekivad?- Viha? àrritus? Vòi àkki hirm, et see kordub uuesti ja uuesti. Jàrelikult pead nende tunnetega tegelema. Kui Su elus kordub ùks ja sama situatsioon- keegi paneb jala taha, siis on ju ilmselge, et see on mingi lahendamata probleem Sinu sees, mitte vàljaspool. Need inimesed, kes Sulle siis "jala taha panevad" tegelikult aitavad Sind, proovivad Sulle màrku anda, mis toimub Sinu SEES.
Sa ùtled, et Sa ei ole eluga rahul. Mis on siis see, millega Sa rahul ei ole? Muuda seda siis. Kui ei muuda, ei saagi rahul olema.