Paneb sügavalt järele mõtlema, kas mina kunagi oma elamisse kassi võtta tahaks

Kaasilood on ägedad ja armsad ka. Eriti see, kuidas kassike igas osas süüa küsib

Kuidas ma armastan kasse...ja see käpakestega sõtkumine ja vurrukestega paitegemine...oeeeeehhhh. Kindlasti võtan endale tulevikus kassi

Kord Esimese Eesti ajal juhtunud selline lugu. Oli suvi ja mu kallis vanaema magas lauda lakas tavaliselt aga sellel õhtul otsustas ta minna aita magama, sest ta vend hoiatas et, küla poistel kuri plaan teda kimbutama tulla. Ta oli just magama jäänud kui järsku käis kohutav ragin ja sea kisa, tegi aida ukse lahti ja mis ta nägi. Üks poistest oli lakka roninud ja satus mäda koha peale ja kukkus seale selga, mõlemad nii poiss kui siga ehmusid ja karjusid. Siga lõhkus suurest hirmust enda laudast välja poiss ikka turjal ja siis põrutasid mõlemad hoovile, poiss karjus võtke oma püha piibel ma lähen otse põrgu. Seda nalja vaatas pealt teine poiss kes istus aia otsas ja naeris, igal juhul ei jäänud ka tema oma osast ilma ilma. Suurest naerust kaotas ta tasakaalu ja kukkus teisele poole aeda suure rohu sisse kus oma korda redudas kolmas poiss kes tahtis vanaemat ehmatada. Ja et asi veel naljakam oli tuli vanaema isa ja ähvardas poisse püssiga, et kui nad ära ei kao siis laseb soolaga.

Järgmine lugu. Jällegi Esimene Eesti vabariik. Siis oli kombeks, et küla tegi kõike koos. Vanaema vend oli just toonud petseri maalt endale naise ja too ei mõistnud eriti eesti keelt. Talus olid mingid talgud olnud ja päeva lõpetuseks tehti lõuna talu poolt. Kõik sõid ära ja siis järsku ütles vennanaine oi Jummal väitsit es oleki.

Mul on praegu just selle karu tunne, ma ei saa oma pagana koolitööga hakkama, teised ootavad minu taga ja ma ei leia üldse vajalikke andmeid materjalidest jne
igatahes sain hea lõuatäie naeru oma mustas masenduses..

äm, jah tõesti. Ja olen isegi veel elus. 

kopp ja siiber olid ees pärast mitu päeva, ei suutnud ühtki kooliasja teha.