Elamine > Töö ja raha
Hirm vaesuse ees = külluse puudumine
Raigo:
Olen näinud ja kuulnud enda ümber olevat vaesust, puudust, tigedust, tänamatust jne. aga ma ei ole märganud, sest ma ei ei ole tõeliselt vaadanud ja kuulanud. Teada ju on, et kõik väline on meie sisemuse peegeldus ja läbi üksolemise on kõik ka meis olemas. Kuigi olen justkui töötud, olen siiski oma eluga ikkagi kuidagi toime tulnud ja otsest vaesust ja puudust mitte tundnud. Mida ma siis tõeliselt pole tahtnud näha ja kuulda?... Ma pole tahtnud märgata üksolemise kõige sügavamat printsiipi. Minu kallis kaasa on mulle juba pikalt öelnud- "kui sa märkad väljas, siis kus see sinu sees on"? Paradoks ongi selles, et märkan vaesust, aga endal on asjad enam-vähem, et seeläbi ju see minus pole. Otseselt pole, aga sama energia teise nurga alt küll. Vaesus ja puudus pole kunagi meie pärisosa. See pole see mida Suur Vaim meile soovib. Need on olnud meie enda valikud, mis meid sellesse seisundisse/situatsiooni viivad. Siit järeldades, on tegu tahtmatusega võtta vastutus enda elu eest ja kuna oleme üksolemises, siis ka teiste elude eest. Siit tuleneb järgmine paradoks. Öeldakse, et enda elu eest vastutab igaüks ise! Mis ongi õige. Aga kuidas siis peaksin mina vastutama teiste heaolu ja elude eest? ME SAAME JA PEAKSIME AITAMA NEID, KES SEDA ISE SOOVIVAD JA KES ON VALMIS SEDA ABI VÄÄRTUSTAMA. Siinkohal on vaja lahti mõtestada sõna VÄÄRTUSTAMA. Kuidas siis aru saada, kas inimene tõeliselt väärtustab või mitte? Mitteväärtustamine toimib selliselt, kui inimene saab abi, võtab selle vastu ja mingi aja pärast on samas augus tagasi. Ta ei õppinud oma õppetundi ära ja meie osutatud abi aitas tal seda õppimise ja vaevlemise perioodi ainult pikendada. Ego soovib alati elada teiste kulul, võttes kõike ja kõiki kui iseenesest mõistetavat. Tõeline väärtustamine ja sellest tulenev tänutunne on eelneva täielik vastand. Nüüd tahan rääkida sellest teemast, aga JUMALIKUL tasandil. Suur Vaim ootab, et millal me temalt küsime ja siis tõeliselt ka vastu võtame selle külluse, mis tal meile varuks on. Siinkohal võivad paljud öelda, et "ma olen ju palunud ja soovinud, aga ei midagi". Asja tuum peitub, aga tahtmatuses näha ELU/SUURT VAIMU kui tervikut. Terviku all ma mõtlen kõike mis on- valgus-pimedus, armastus- vihkamine, õige-vale, andestus-süüdistus jne. Küllus ei tule meie juurde, sest me kardame vaesust. Eitades ja tõrjudest üht, tõrjume ja eitame ka automaatselt teist poolt.
KÜLLUS SAAB MEIE PÄRISOSAKS KUI AKTSEPTEERIME SUURT VAIMU KUI TERVIKUT, MIS ELAB JA VÄLJENDUB KÕIGIS JA KÕIGES !!!
Siinkohal teen avalduse- " Ma õnnistan ja tänan valgust ja pimedust, rõõmu ja valu, rikkust ja vaesust, kõiki ja kõike. Ma tänan teid kallid kallid hinged kõikide nende kogemuste eest, mille te mu ellu olete toonud. Ma andestan kõige eest ja kõigile, selle valu ja kannatuste eest ja samas tänan ja õnnistan selle rõõmu ja väe eest. MA TÄNAN ET OLEN SAANUD KASVADA JA ARENEDA SELLEKS KES OLEN TÄNA JA SAAN HOMME. Suur Vaim, ma võtan vastu ja aktsepteerin sinu tühjuse tühjust ja tühjuse täiust. Ma võtan täieliku vastutuse enda ja kõigi ja kõige eest nüüd ja alati. JA NII SEE ON !"
Vilma:
et jõukus saab saabuda siis kui ka vaesust armastama hakkan???
Raigo:
Küllus saabub siis kui hakkad puudust vaatama läbi armastuse prisma, mitte ei püüa seda eemale peletada oma hirmust.
Meister:
Siin on ka ilusti lahti seletatud:
http://www.kuldajastu.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=275:taenulikkusest&catid=8:tingimusteta-armastus&Itemid=33
Säratäht:
Väga huvitav lehekülg Meister. Tänud. (aitahhkalli)
Navigatsioon
[0] Sõnum
Mine täisversiooni