Kaledonile:

mul tekkis üks mõttekäik....kuna TEGELIKULT on kõik loodu üks...st me kõik oleme üks, siis Sinu küllus on kõigi küllus....st kui Sinu elus küllus suureneb, siis loogiliselt võttes peaks olema kõigi küllus suurenenud???...ja see peaks ju igati hästi olema

Vilma aitäh 

Samas on kohe küsimus, mis on vaprus, mis on julgus?!?!

Mulle endale meeldib Nekrassovi lähenemine  (see ei tähenda, et ma Jeesuse õpetussõnu eitaksin)

Lõik raamatust "Lätted"
Vapper inimene ei ole isik, kes midagi ei karda, vaid see, kes ületab hirmud, ja allub neile üha vähem.  Sooritada samm tundmatusse, trotsides hirmu - see on vaprus. Vapruse kõrgeim aste on kartmatus.
Kartmatu inimene on inimene, kes ei karda ise ega sisenda kartust teistesse.
Mõistus kaalub kõike ja loob hirme. Olla vapper, seda enam kartmatu, tähendab elada ümbritsevat Maailma usaldades ja armastades. Tee vapruse juurde kulgeb läbi südame. Vaprus on vajalik selleks, et võtta vastu uut, alustada teed tundmatusse. Sooritades samme sellel teel, saades üha rohkem tarkust, kaugeneb inimene üha rohkem kartusest, see ei ole talle vajalik, ja sünnib kartmatus.
Vaprus vähendab hirme, erinevalt julgusest, mis ületab hirmu kuid ei võida teda. Julgus on puhang, mis lubab vaatamata hirmule saavutada lähemaid sihte. Mõne aja pärast naaseb hirm ja seda tuleb ületada jälle ja jälle. Nagu öeldakse: julgus on saar hirmude ookeanis.

Tegelikult ongi ju hirm lihtsalt aju viis ütlemiseks: "Minu arvutuste kohaselt on see ohtlik!" Hirmu peaks võtma hoiatusena, mitte takistusena.