Teemal :  Aga armastus on pime ja seepärast jagatakse tihtipeale kõik ära ja jagades ehk armastades oodatakse, et vastatakse samaga, enamasti jääb see siiski ühepoolseks.

Mis tundeid tekitab see lause?
Mul tõmbab külmajudinad peale, pm võid  kindel olla, kui armastuse tunne tuleb sisse, siis on see ühepoolne!

Minu kogemus - tulebkogeda pettumust, valu, pisaraid, alandust. Ja siis saabub õnn    Mina olin täiesti kindel, et ei mina endale poolekest leia, sest mul polnud kunagi kedagi olnud, kes mind oleks hinnanud, austanud ja armastanud. Ma olin nii kurbja pettunud. Ühel väga sumedal ja tähti täis augistikuu ööl ma palusin universumilt endale meest, kes oleks armastav ja võtaksmind just sellisena nagu ma olen. Lugesin ette ka kõik mida ma lootsin näha oma tulevases kaasas. Möödus pea aasta, olin jällegi mitmeid kordi pettumust tunda saanud. Siis mulle aitas,tegin meestegasuhtlemisele lõpu, et üksi kah parem olla. Aga just selajal soovis üks noormees minuga kohtuda. Mõtlesin, et vaatan ta üle, nagunii järjekordne mõtetu elumees. Alguses võtsin teda sõbrana, no natuke enamat....kuni nüüdseks oleme olnud koos 4aastat ja 2 kuud. Ja ma ei oskaks temast paremat meest tahta. Super!!! Ja siiamaani ma ütlen talle , et ma ikka veel ei usu, et ma su leidsin. See tundus pea terve mu elu nii lootusetu. Mina ütlen teile kallid foorumlased, uskuge ja siiralt, siis see läheb ka täide 

Kullakene, ei ole vaja uskuda kõike, mis teised räägivad ja seda siis oma ellusuhtumiseks võtta. Mõtle oma peaga, mitte ära usu kibestunud küünikuid. Nagu usud, nõnda on.
Vahel, päris tihti, tundub mulle, et inimesed ei oska armastada või nad ei teagi, mis tunne see on, lihtsalt ei julge...

Oeh, mu kogemus vist ongi see. Et armastasin ja tundsin kohe ära tunde "olen kohale jõudnud".. Raske seletada aga tundus,et olen LEIDNUD!
Ja siiamaani viskab ikka mõistuse kiilukasse, kuidas mu sisetunne nii mööda küll pani? (st tunne on siiamaani sees,et õige.Et ei ole tekkind tagantjärgi tunnet(vähemalt veel mitte), et petlik tunne oli..)
Lihtsalt seda lauset lugedes mõtlesin, st olen seda kahjuks juba tükk aega mõelnud, et kas on siiski olemas see 2 poolne? Et alati on ikka üks see, kes armastab rohkem! Kuigi teise tundeid on võimatu mõõta.
Või, siiski taband end samalt mõttelt: Vahel, päris tihti, tundub mulle, et inimesed ei oska armastada või nad ei teagi, mis tunne see on, lihtsalt ei julge...( ei julge tundega kaasa minna, kaotada nö mõningane kontroll, või arvavad äkki... on veel kuskil midagi..äkki!)


 

Mulle meenus üks katkend mingist soomlaste sauna filmist, kus inimesed rääkisid lugusid elust ja inimestest, sellest, mis südamel. Üks mees rääkis loo oma vanavanematest.
Taat tegeles kogu aeg puude lõikamise, lõhkumise ja riita ladumisega, aga memm oli pidevalt pahane, et taat aina puid teeb, tohutud riidad valmis,aga ikka vaja juurde teha. Memm muudkui porises ja taat tegi puid.
Lõpuks jäi taat haigeks ja pidi minema haiglasse ja hiljem ta jäigi vanadekodusse, poleks ju kodus ise hakkama saanud. Iga kord kui lähedased teda vaatamas käisid uuris ta küttepuude järele,palju veel järel on. Neljandal aastal, pidid nad taadile tunnistama, et tema tehtud puud on otsas. Taat ohkas: Ei jõudnud kõike valmis teha.
Ja siis ütles loo jutustaja sellise lause, mis mulle pühapäeva või pigem kapiküünikule, plaksti pisarad silma tõi: JA SIIS MA SAIN ARU, ET KA SELLIST ARMASTUST VÕIB OLLA. Taat tahtis memmele terveks eluks puud valmis teha, et memmel oleks elu lõpuni tema puudega soe ja muretu...
 
Mulle tundub, et mehed ja naised on lihtsat erinevad , mõtlevad, käituvad, tegutsevad ja isegi armastavad kuidagi teistmoodi. No nagu eelnevas loos - memm tahtis tähelepanu ja romantikat, aga taat, tubli praktik, vehkis selle asemel nurga taga kirvega ringi.
Hmm ... ja vahel mulle tundub, et inimesed lihtsalt ei oska ka omavahel rääkida avameelselt ja ausalt ja neutraalselt olulistest asjadest. Selle asemel mõeldakse ja järeldatakse ogaraksminekuni. Kunagi kurtsin ühele sõbrale, et ei oska enam, mõistus saab otsa, mille peale ütles sõber: Väga hea, siis jääb südamele ka ruumi!

Jesss, Jõhvikas! Tõeliselt armas postitus ja lugu, mul ka pisar silmas Aitäh!

 

Oli mul pikka aega kirjavahetus härraga, kellega me iial ei kohtunud. See polnudki eesmärgiks. Olin oma eluga ummikus ja sõbrannadega koos halamine tõi vaid ajutist kergendust. Aga see härra võttis enesele eesmärgiks mind mustast august välja aidata. Kui küsisin, miks ta seda teeb, vastas, et kord aitas keegi tema august välja, nüüd tahab tema kellelegi sama pakkuda. Ja aitaski. Tema nägemus minu probleemist oli hoopis teistsugune meie, naiste omast. Ratsionaalne, konkreetne, kuid ikkagi südamlik ja heatahtlik. Siis mõistsin esimest korda, et mees ja naine täiendavad teineteist. Enesepettus, kui kinnitame enestele, et tahamegi üksi olla. Igaüks meist vajab oma poolekest isegi, kui me seda teadlikult ei tunnista.

Tòesti hàsti òeldud! Tuleb kuulata sùdant!