Inglipesa (Valguse Foorum)
Elamine => Suhted => Postitus alustatud kasutaja: Ingeri järgi jaanuar 30, 2012, 21:08:42
-
Vaatasin ETV-st saadet "Meie inimesed", kus oli juttu perevägivallast. Naine oli ohver ja ta suutnud sellisest elust välja rabeleda, rääkis, et saab mõistusega aru, et teeb valesti, kuid ometi.. See jutt viis mu mõtted sellele soovitusele, et tuleb kuulata südame häält. Ilmselt ka see vaene naine kuulas südame häält, ehk siis ta ilmselt ikkagi armastab meest, ometigi oli see otsus sellises situatsioonis vale. Järeldan siit, et siiski ei tohiks alati südame häält kuulata? Lihtsalt arutlen :)
-
Elasin aastaid suures füüsilises perevägivallas. Võin enda kogemusest vaid lisada, et reeglina on ise sellisest olukorrast välja tulla väga raske, kuna hing hoiab ka sellist peremustrit koos, mis on kõike muud, kui normaalne. Mingi aeg pole enam adekvaatsust sellest välja rabeleda. Kahjuks paljud, kes pole sellises olukorras olnud, ei saa sellest ka aru.
-
"Naine, kes armastab liiga palju" on raamat just säärastest alkohoolikute ja vägivallatsejate kaassõltlastest. Üksi on raske sellest välja rabeleda. Niisugused naised (miks mitte ka mehed - on ka vägivaldsed naised olemas)vajavad tuge oma elu muutmisel.
-
Aga kuidas siis ikkagi on lood selle südame häälega? Ma ei ole seda enda jaoks päris selgeks saanud, kuidas eristada seda, kuna südame hääl on õige ja kuna mitte (R).
-
Ma ei saa ka sellest vist päris hästi aru, kui suur see armastus peab ikka olema, et füüsilist vägivalda taluda...? Ise küll ei armastaks meest, kes mind lööks, kohe kuidagi ei ole see minu jaoks siis südame hääl...aga jah, eks inimesed ole erinevad.
-
Tundub, et siin on koht, kus olen Kaledoniga nõus, kui ta ütles umbes nii, et kuulama peab nii südame- kui mõistusehäält ja siis oma valiku tegema.
Ahistatud naisel on kõik tunded peale hirmu ära nullitud. Ta kardab kõike ja kõiki, sealhulgas ka seda, et mees ilma temata hakkama ei saaks. (A)
-
mõni jälle talub aastaid mõnitusi ja negatiivsust mitte füüsilist aga sõnadega see on ka kurb et see nii on
-
Praegusel ajal on vist see majanduslik külg kõige määravam. Naine on sõltuv mehe rahast, elab mehe korteris - kuhu lastega minna? Ei, tegelikult ei oska kaasa rääkida. Minu mehel kerisid küll rusikad kergesti rulli, kuid ma oskasin kakskümmend aastat nii ära elada, et peksa ei saanud. Nägin ju alati, millal ta riiakas meeleolus oli, siis kas vaikisin (ka siis, kui ta mind OMA korterist välja ajas)või ütlesin midagi head. Järgmisel päeval algas nädalane "hääleta pilt" tema poolt, kuni maha jahtus. No ja joodik ta ka polnud. :)
-
eks see majanduse tagajärg ole tahetakse teise inimese üle mõjuvõimu ja ei osata teist enda partnerina võtta
-
Haa! Kivi minu kapsaaeda. :D Kannatasin vaikides kaua ja palju: lubas, keelas, käskis jne. Aga kui mõõt täis sai, siis puresin. Et tundsin teda väga hästi, siis võtsin ikka kõige valusamast kohast. Ei tõstnud häält. Ainult ütlesin. Mees ütles kord, et parem kakle, löö harjavars vastu selga pooleks, nagu ta sõbra naine tegi aga ära hammusta. Jah. Sinikad paranevad ära, hingehaavad jäävad.
-
see on sul tõesti õigus et hingehaavad jäävad selleks tulebki neid ravida sest ma arvan et lahti nendest ei saa kunagi pehmendada saab ikka ma arvan
-
Selleks, et miks paljud naised kannatavad perevägivalla alla ,mitte midagi tehes, sellest ei saagi enamus inimesi aru, kuna nad pole sellises olukorras olnud ja arvavad, et nemad mitte kunagi nii ei laseks endaga teha. Tegelikkuses on asi hoopis teine. Inimene muutubki sõltuvaks. Seal on väga palju aspekte. Psühhloogias nimetatatatakse üht sarnast sündroomi Stockholmi sündroomiks. Praegu mõni aasta hiljem mõtlen, et kuidas ma küll võisin arvata, et ma üldse kunagi päriselt armastasin ma meest, aga sel ajal ma mõtlesin seda kogu südamest. Ja olidki mingid erilised tunded, ma ei eita, kuid nüüdseks tean, et armastusega polnud sel küll mingit pistmist. Ma elasin mehega aastaid koos, tunnistades nüüd, et ma ei armastanud teda mitte ainsatki päeva. Karm, aga tõsi. Lihtsalt väga ränk õppetund. Kes saab aru, kes mitte....
-
Oi, kui väga see teema mind puudutab, kuidas toob mälestusi, mida olen püüdnud unustada :( Meil oli vaimneterror no ütleme , et iganädalane. See on kohutav!!! Seda ei mõista tõesti mitte keegi, sellest saavad aru inimesed, kes on seda kogenud. Ma elasin väga palju aastaid koos mehega, kes pani mind elama"tema elu", Jah, ma ei saa öelda, et meil poleks olnud häid hetki, väljaspool kodu ei osanud keegi arvata, mis seis kodus on, meid peeti turteltuvikesteks.... Ja nüüd.... nüüd olen üksi, ilma absoluutselt kõigest,... ei tea kust tuli see jõud, kui ühel ööl, peale järjekordset sõimu, ma lihtsalt kõndisin ära. Ja hakkama saada nüüd iseenda sisemaailmaga, oma hingelise seisundiga - oi see on kohati raske, tunnen, et olen väga ära "lõhutud ja räsitud" Aga jah, ma olen vaba!!! (kkalli) Kallid naised, leidke endas see jõud! (grupikalli)
-
Kulla Annekene suured soojad kallistused sulle (grupikalli) ja kõigile teile ka kes te olete teadlikud omast kogemusest, mis vaimne või füüsiline vägivald on. Olen ise saanud vaimset terrorit pea 20a oma elus, peamiselt koolieas ja tean kui hullult see ära lõhub inimese enesekindluse, oled madalam kui muru ja tunned end mõtetu tegelasena. See kõik on väga raske, piinav ja haavad hinges on ja jäävad.
Aga mina ise tahan pakkuda varianti, kuidas leida endas see jõud ja tugevus enese vastu suunatud vägivallale lõpp teha. Nimelt kui oled omadega täiesti läbi ja tunned, et sellest olukorrast välja ei suuda rabeleda, siis mõtle nii - mina olen mina, olen ainulaadne, mul on oma VÄÄRIKUS ja mul on õigus vabale ning inimväärsele elule. Ja kellel on lapsed, siis nemad peaksid samuti positiivset jõudu juurde andma, sest kui teed otsuse, mis toob lastele parema tuleviku, siis polegi muud mõelda, see on õige samm.
Muidugi ei ole kõik lihtne ja koheselt teostatav, pealegi oleme kõik erinevad, kes julgeb, kes mitte. Kuid ALATI on võimalik olukorda muuta, tuleb leida õige abistaja-lahendus.
Oleme tugevad kallikesed!! (aitahhkalli)
-
Aitäh Kallis Silipik (kkalli) tol hetkel , kui olin omadega täiesti läbi, ei suutnud ma nii mõelda, ei suutnud mõelda, et kui tubli ma olen jne....ainuke , mis mind veel hoidiki- olid minu lapsed. Kuigi jah, oli ka hetki , kui mõtlesin kõige hullema peale, et siis ei pea lapsed nägema , kuidas nende isa emaga käitub. Sest ise ma siis veel ei suutnud laste isale vastu hakata :( :( seda on teistel raske mõista...Kuigi nüüd, 4 a hiljem, mõtlen.... no kuidas ma ometi lasin nii teha! Kannatajad olid ju LAPSED!!! Kallistan teid kõiki!!! (grupikalli)
-
Kõik raske minevikutaagaga naised-mehed, kes on pesakesse jõudnud, on esimese sammu juba teinud ja Silipik, Sinu õpetused teada. Nad on asunud enese kildusid kokku liimima. Neid sõnu on hädasti vaja neile, kes võib-olla just praegu saavad peksa, ehk siis neile, kes pole veel suutnud oma elu muuta.
Minul midagi nii trastilist polnud, ma saan teist aru, kuid kui pole ise läbi teinud, siis täielikult kindlasti mitte.
Muusa!!! Sina ka! Sa oled nii särav ja rõõmus ja positiivne. Arvasin, et Sinust õnnelikumat inimest polegi olemas.
Kallid kõigile ahistatud naistele ja meestele! Ja armastust ja valgust ja elamisjulgust ja häid Ingleid! ({) ({) ({) :L :L :L (A) (A) (A)
-
Ka tuttav teema.
Olin peres laps, isa vägivaldne.
Aga õnneks tugev ema mul, ei ole lasknud sellel enda edasist elu häirida.
:)
-
Annekene, sa oled vaatamata kõigele siiski äärmiselt tugev ja tubli. Saan täitsa aru, et kui oled selles raskes olukorras, siis tõesti ei suuda koheselt välja rabeleda ja teisiti mõelda. Kuid sina ja kindlasti paljud veel, on teinud suure arengu ja ise oma elu juhtima hakanud ning sellest tulenevat heaolu saavad nautida nii su lähedased kui sa ise. Mina kiidan!!!! :K Oleme kõik rõõmsad ja tänulikud selle üle, et praegune elu ja olu on parem kui oli kunagi, möödunust võtama vaid õppust ja jätame selle kõik seljataha.
Ja teie kallid, kes ehk pole veel rahulolevad, siis uskuge, uskuge iseendasse, varem või hiljem viib see teid sihile ja naudite saavutatut.
Ma siiralt sooviksin kannatajaid kuidagi aidata...
-
Silipik - aitäh Sulle :D :D ({) Ja soovin ka siiralt, et kõik kannatajad leiavad endas jõu! Leiavad julguse oma murest rääkida, abi paluda! Tean , kui raske seda viimast teha on (siinkohal teen kniksu Leontine ja E`meare ees ;)) Rääkige, ja te pole üksi! ({) ({) ({)
-
Armas Annekene! Aitäh sooja sõna eest, kuid me andsime ja anname ka edaspidi Sulle õnge. Kala pead ise püüdma. :) Ja siin sõltub palju Sinust, kui kergelt/raskelt uus elu Sinuni jõuab. Aga me ei jäta Sind üksi. Meie õlg on alati olemas.
Armastust, valgust, ingleid, sihikindlust, edu Sulle! :L (A) ({) ({) ({)
Muide, lugesin äsja kusagilt, et on vahe, kas meie kompleksid on alguse saanud selle elu lapsepõlvest/noorusest või oleme nendega koos sellesse ellu sündinud. Esimestega olevat kergem toime tulla. Vist Mai-Agate Väljataga ütles nii. ({)
-
Ka vaimne terror on väga jube tõesti. Kahjuks muutubki siis teinepool tihti teise vormitud nukuks, kus pole enda otsuseid ega mõtlemisi. Jõudu nendele kannatajale, et nad suudaksid sellisest õudusest välja tulla ja rohkelt silmi ja julgust segada vahele ja püüda aidata neid inimesi, kes on selle õuduse sees ja ei oska üksi sealt kuidagi välja tulla.
-
Olin 12a abielus vägivaldse mehega see oli kohutav.Lõpuks hakkas karikas üle voolama ja hakkasin vastu,viskasin teda köögi laual oleva raskest klaasist suhkrutoosiga ja ehmatasin seejärel nii kohutavalt,mees suhkrutoosilt saadud löögist lausa lendas vastu radiaatorit,õnneks pea kuklast jäi terveks aga otsmik oli kohutav.Mul tuli hirm,et nii võin inimese tappa aga kaua sa kannatad seda peksmist läbi alkohooli tarvitanud inimese.Peale seda hakkas mees mind kartma ja enam polnud rusikaid vaid hakkas vaimne terror,et tapab mu ära.Magamata öid oli palju.Kutsusin julgestuseks õe enda juurte turvalisuse mõttes ning pakkisin vajalikud asjad kaasa ja nii läksin oma lapesga minama.Ja tegelikult istub vanglas palju naisi kes on tapnud omad mehed sest,et naiste karikad on täis saanud.See on ühiskonna sotsiaalne probleem.Naised siiski loodavad,et probleem laheneb aga tegelikult petavad end sellega.Alati on mingi lahendus tuleb lihtsalt otsustada ja minna.Teisalt mees ja naine loovad omale kodu aga ometi peab(tihtipeale)lahkuma sealt naine ja tavaliselt naisega emaga ka lapsed.Siin on palju agasid miks pole lahkuminek kerge.Tuleb hakata end väärtustama siis tulevad lahendused justkui ise,nii oli minul.Igas halvas on alati midagi heab.
Olen nüüd õnnelik sest elan nüüd koos inimesega kes pole vägivaldne ja ka mitte alkohoolik.Oh siin võiks palju,palju kirjutada (A) (A) (A)
-
Just - siin võiks palju, palju kirjutada :-[
La Luna ({) ({) ({) ({)
-
Mina nägin väikese 6aastase tüdrukukesena selliseid õudusi pealt füüsilise vägivalla suhtes isa poolt emale (liikusid, olid lennus noad, kirved, kahvlid jms. ja köögis pritsis veri), nii et enne kui oma tulevasele mehele jah-sõna ütlesin, küsisin, et kas ta oma naist kunagi lööks. Vastas, et ei. Esimene tingimus oligi mul enne abiellumist, et mees ei tohi naist lüüa. Enne oma praegust meest lükkasin eemale kaks noormeest, kellelt küsisin samuti, kui asi tõsisemaks läks, kas nad lööksid oma naist. Avameelselt kohe küsisin. Ja kuna nemad vastasid jaatavalt, siis rohkem ma neid näha ei tahtnud.