Kõik raske minevikutaagaga naised-mehed, kes on pesakesse jõudnud, on esimese sammu juba teinud ja Silipik, Sinu õpetused teada. Nad on asunud enese kildusid kokku liimima. Neid sõnu on hädasti vaja neile, kes võib-olla just praegu saavad peksa, ehk siis neile, kes pole veel suutnud oma elu muuta.
Minul midagi nii trastilist polnud, ma saan teist aru, kuid kui pole ise läbi teinud, siis täielikult kindlasti mitte.
Muusa!!! Sina ka! Sa oled nii särav ja rõõmus ja positiivne. Arvasin, et Sinust õnnelikumat inimest polegi olemas.
Kallid kõigile ahistatud naistele ja meestele! Ja armastust ja valgust ja elamisjulgust ja häid Ingleid!

Annekene, sa oled vaatamata kõigele siiski äärmiselt tugev ja tubli. Saan täitsa aru, et kui oled selles raskes olukorras, siis tõesti ei suuda koheselt välja rabeleda ja teisiti mõelda. Kuid sina ja kindlasti paljud veel, on teinud suure arengu ja ise oma elu juhtima hakanud ning sellest tulenevat heaolu saavad nautida nii su lähedased kui sa ise. Mina kiidan!!!! Oleme kõik rõõmsad ja tänulikud selle üle, et praegune elu ja olu on parem kui oli kunagi, möödunust võtama vaid õppust ja jätame selle kõik seljataha.
Ja teie kallid, kes ehk pole veel rahulolevad, siis uskuge, uskuge iseendasse, varem või hiljem viib see teid sihile ja naudite saavutatut. 

Ma siiralt sooviksin kannatajaid kuidagi aidata...

Armas Annekene! Aitäh sooja sõna eest, kuid me andsime ja anname ka edaspidi Sulle õnge. Kala pead ise püüdma.   Ja siin sõltub palju Sinust, kui kergelt/raskelt uus elu Sinuni jõuab. Aga me ei jäta Sind üksi. Meie õlg on alati olemas.
Armastust, valgust, ingleid, sihikindlust, edu Sulle!
Muide, lugesin äsja kusagilt, et on vahe, kas meie kompleksid on alguse saanud selle elu lapsepõlvest/noorusest või oleme nendega koos sellesse ellu sündinud. Esimestega olevat kergem toime tulla. Vist Mai-Agate Väljataga ütles nii.

Olin 12a abielus vägivaldse mehega see oli kohutav.Lõpuks hakkas karikas üle voolama ja hakkasin vastu,viskasin teda köögi laual oleva raskest klaasist suhkrutoosiga ja ehmatasin seejärel nii kohutavalt,mees suhkrutoosilt saadud löögist lausa lendas vastu radiaatorit,õnneks pea kuklast jäi terveks aga otsmik oli kohutav.Mul tuli hirm,et nii võin inimese tappa aga kaua sa kannatad seda peksmist läbi alkohooli tarvitanud inimese.Peale seda hakkas mees mind kartma ja enam polnud rusikaid vaid hakkas vaimne terror,et tapab mu ära.Magamata öid oli palju.Kutsusin julgestuseks õe enda juurte turvalisuse mõttes ning pakkisin vajalikud asjad kaasa ja nii läksin oma lapesga minama.Ja tegelikult istub vanglas palju naisi kes on tapnud omad mehed sest,et naiste karikad on täis saanud.See on ühiskonna sotsiaalne probleem.Naised siiski loodavad,et probleem laheneb aga tegelikult petavad end sellega.Alati on mingi lahendus tuleb lihtsalt otsustada ja minna.Teisalt mees ja naine loovad omale kodu aga ometi peab(tihtipeale)lahkuma sealt naine ja tavaliselt naisega emaga ka lapsed.Siin on palju agasid miks pole lahkuminek kerge.Tuleb hakata end väärtustama siis tulevad lahendused justkui ise,nii oli minul.Igas halvas on alati midagi heab.
Olen nüüd õnnelik sest elan nüüd koos inimesega kes pole vägivaldne ja ka mitte alkohoolik.Oh siin võiks palju,palju kirjutada

Mina nägin väikese 6aastase tüdrukukesena selliseid õudusi pealt füüsilise vägivalla suhtes isa poolt emale (liikusid, olid lennus noad, kirved, kahvlid jms. ja köögis pritsis veri), nii et enne kui oma tulevasele mehele jah-sõna ütlesin, küsisin, et kas ta oma naist kunagi lööks. Vastas, et ei. Esimene tingimus oligi mul enne abiellumist, et mees ei tohi naist lüüa. Enne oma praegust meest lükkasin eemale kaks noormeest, kellelt küsisin samuti, kui asi tõsisemaks läks, kas nad lööksid oma naist. Avameelselt kohe küsisin. Ja kuna nemad vastasid jaatavalt, siis rohkem ma neid näha ei tahtnud.