Elamine > Suhted

Kui vanemad ei armasta oma lapsi....

(1/1)

tedreke:
Ideaalne oleks muidugi, kui sisetunne ja mõistuse hääl käivad käsikäes. Omast kogemusest tean öelda, et tihtipeale see nii ei ole. Olen veel väga noor inimene, kuid elu näinud omajagu, just seda halvemat poolt sellest.

Mul on 14aastane vend, keda olin ma vaid üksikud korrad näinud viimase 5 aasta jooksul. Kui minul oli raske lapsepõlv, siis temal oli see lihtsalt õudne. Mina kasvasin koos kolme enam-vähem endavanuse vennaga, olime üksteise jaoks olemas. Vanemad olid joodikud, nemad meist ei hoolinud. Kasvasime ise. Olin 7aastane, kui mu väikevend sündis. Sain siis "emaks". Osaliselt varastati minu lapsepõlv, sest pidin olema sunniviisiliselt kogu aeg sellele beebile olemas. Pidin teda söötma, teda kasima, temaga jalutama. Samal ajal olid vanematel erinevad joomatuurid. Tagant järele meenub ka üks õudne seik, kus väike beebi oli mul vankris, mina - lapsemeelne, u. 8-aastane, mänguhoos, jooksin koos vankriga sõbranna eest ära, kui üks hetk vanker kummuli käis. Häguselt mäletan, kuidas laps vankrist välja kukkus. Süütunne on siiani...

Nimelt on ta tänaseks raske vaimse puudega lapsinvaliid (põhjus ilmselt vägivaldses isas, lisaks muidugi vaimne vägivald mõlema vanema poolt). Ta on teistsugune. Kui katkesid minu suhted mu alkohoolikust emaga, katkesid mu suhted ka kahe noorima vennaga, kes veel tema juures elasid. Nad mõlemad on "erilised". Vanim neist kasvas pool oma elust lastekodus, hiljem viis tee teda vanglasse relvastatud poeröövi eest. Tänaseks elab ta Pärnus, leidis omale naise, kes vist praeguseks rasegi. Kelle oma laps, pole aimugi. Mul on kahju, sest mu vend ei ole terve ja ta lihtsalt ei ole lapse kasvatamiseks võimeline. Ka tema on vaimselt haige. Lisaks on tal ammu diagnoositud epilepsia. Hiljuti käis ta aju-uuringutel, kus selgus, et ta ei peaks eluski olema. Arstid lihtsalt imestasid, kuidas ta veel elab...

Mina pääsesin 11aastaselt koos oma vanima vennaga elama oma vanaema juurde. Usun, et just tänu temale, olen ma täna siin, kus ma olen. Puhka rahus, mu kallis vanaema... Aitäh sulle!

Minu kaks noorimat ja üks vanem vend jäid edasi vanemate juurde - igapäevase vaimse ja füüsilise terrori juurde. Mäletan veel siiani, kuidas mu purjus isa ühel ööl meie magamistoa (magasime kõik ühes toas) ukse avas ja ühele vennale (kes pool elu lastekodus kasvas), jalaga kõhtu virutas. Vend ise õndsat ööund magades...  Nad vihkasid teda, sest ta oli meie pere n.ö "must lammas", kes ei kuulanud kunagi sõna. See oli pere, kus polnud probleemiks oma last ka vastu seina visata....

Isa peksis kõiki - nii ema, kui ka lapsi. Mina olin pere ainus tütar, üldjuhul sain ma vaid pealt vaadata, kuidas mu vennad peksa said, mitte kunagi ei võetud vitsa. Alati olid relvadeks jalad ja rusikad. Mind haaras alati suur süütunne.. Miks nemad said peksa.. aga mina ei saanud. Ka vennad hõõrusid mulle seda nina alla.

Lõpuks, pärast u. 15 aastat kestnud kooselu, kolis ema vägivaldse isa juurest minema. Selleks ajaks oli pesa tühjaks lennanud, jäi vaid mu väikevend. Tal ei olnud kedagi. Tal oli vaid ema, kes teda alavääristas, kes teda füüsiliselt karistas ja kes teda vaimselt karistas iga tema vale liigutuse eest. Tal oli ema, kes sõimas teda värdjaks.

Ma ei olnud suhelnud oma vendadega vähemalt 5 aastat, enne seda saime väga halvasti läbi. Olime vägivaldsed lapsed ja kaklesime palju. Oli ju eeskuju meil vanemate näol olemas.

Nüüd, kus olen saanud oma elu korda, kus olen tegelenud tõsise enesearengu ja eneseavastamisega, et saada üle oma lapsepõlvest, olen jõudnud sinnamaani, kus sooviksin neid kaht venda aidata. Öeldakse ju ikka, et parem hilja kui mitte kunagi!?

Siin tuleb mängu sisetunne ja mõistuse hääl. Mõistus ja südamehääl tahab neid aidata. Eriti oma noorimat venda, kes ei ole veel midagi hullu oma elus suutnud korda saata.
Tegin otsuse ning arutasin selle mehega läbi. Tahtsin oma venna kutsuda endale külla, et teda uuesti n.ö tundma õppida ja anda talle teada, et tal on õde, kes on tema jaoks alati olemas, vaatamata sellele, et tal on kaks vanemat venda, kes ei taha temast midagi teada, kes lihtsalt ei tunnista teda oma vennana, nii nagu ei tunnistata oma vennana ka seda, kes pool elu lastekodus veetis. See kõik on nii sellepärast, et nad ei ole lihtsalt puudega.. vaid ka kasvatamatud, suured paharetid. Seetõttu ka selline häbi oma vendade üle.

Kutsudes venda omale külla, kuulsin tema hääles suurt vaimustust. Hetkega teadsin, kui oluline see talle on. Ometi ütles sisetunne mulle kohe pärast kõne lõpetamist, et sellest ei tule midagi head ja et mu lootused on liiga kõrged.

Siiski ei vedanud ma teda alt. Ta tuli eile mulle külla. Ta ei räägi palju. Ma lootsin, et ta avab end mulle, et me saame rääkida sellest, mis elu ta elab. Kui midagi küsin, on ta napisõnaline. Ta veedab enamus ajast arvutis. Ma ei tea, mida ma lootsin ja ootasin, aga ma tunnen, et olen läbi kukkunud. Kuidas ma saaksin teda suunata, et tal edaspidinegi elu paremini läheks? Kuidas ma saaksin teda suunata, et ka tema vangis ei lõpetaks? Ma ei saa võtta ära temalt vaimset puuet aga mul puudub ka kogemus ja teadmised, kuidas tema jaoks päriselt olemas olla? Kuidas ma suudan üle olla sellest, et ta on veider, teistsugune. Et ta räägib omaette, et ta käitub veidralt, et tema arengutase on kõvasti tema vanusest maas? Me oleme ju nii kaua üksteisest eemal olnud, et oleme lausa võõrad...

Ta kipub palju ropendama ja vahel kõvemat häält tegema ja mu last palju keelama. Teen talle märkusi, kui tema sõnakasutus ei sobi. Mul on kodus 2aastane laps, kes on minu jaoks kõige olulisem. Tema heaolu on tähtsaim, seega ei saa ma leppida sellise kõnekasutusega ja sellega, kui ta tema peale häält tõstab. Positiivne on see, et ta näeb, et meie kodus suheldakse teistmoodi, kui tema kodus.. See on pannud ka teda viisakamalt suhtlema ja täna polegi temaga ühtki probleemi olnud.

Mul on hea meel vähemalt selle üle, et ta saab mõned päevad olla eemal oma kodust, kodust, kus iga liigutuse eest saab sõimata, kodust, kus teda ei peeta kellekski. Olen otsustanud ta oma ellu tagasi võtta ja olla tema jaoks olemas. Isegi, kui see tulemusi ei too. Oleksin pidanud seda juba ammu tegema. Tundus aga lihtsam teda eitada.. eitada oma süütunnet tema ees...

Mu süda käsib teda aidata, mu mõistus käsib ta omaks võtta aga teda vaadates, ma ei tea, kas ma lõpuks ka päriselt suudan seda... Ta on teistsugune, ta on võõras, mul on kahju temast.. Ma tunnen süüd. 

Viimasel ajal valdab mind vaid üks küsimus - miks on elu mõne inimese suhtes niiii kohutavalt ebaõiglane?? Peaks ju olema igaühe õigus olla armastatud VÄHEMALT ühe oma vanema poolt....

St:
Tere.
Kurb lugu.
Oskan öelda seda et ainult Jumal taevas teab miks see nii on, et ühtede inimeste lapsepõlv on helge ja samas teiste oma luupainaja. Tundub tohutu ülekohtuna et üks osa inimesi saab ujumist õppida sooja veega basseinis, samal ajal kui teised peavad tegema seda vastu tahtmist tormises Cape Horni vetes. Paraku selline see elu kord on - ebaõiglane. Ta ei tohiks olla selline, aga paraku on.
Tedreke, vaata asja helget külge - sa oled ellujääja. Sul on mees, sul on laps. Sul õnnestunud siiamaani vältida nendele suurematele kividele otsasõitmist mis su eluteele on ette veeretatud. See on normaalne et sa tunned südametunnistuse piinasid oma noorema venna pärast - vanemad ju sisuliselt hülgasid teid ja sa pidid ta asendusvanemaks hakkama siis kui alles ise laps olid. Ükski vanem ei tohiks kunagi oma lapsi sellisesse olukorda panna ja neid vanemlike kohustustega koormata nagu sinuga omalajal tehti. Aga seda paraku tehti. Sina selles süüdi ei olnud. Nüüd ei jää sul muud üle kui sellega lihtsalt leppida. See võib tunduda küll väga raskena aga paraku muid variante sul pole.
Ma saan aru et sa tahad oma venda aidata, aga ma kardan et sul puuduvad vastavad erialased oskused selle tegemiseks. Vaimse puudega inimesega tegelemine/rehabiliteerimine on üpris keerukas ja kannatust nõudev protsess ka väljaõppega spetsialisti jaoks. Sina seda väljaõpet tõenäoliselt saanud ei ole. Pealegi ühendab teid omavahel veel emotsionaalne vägivaldne minevik ja see ei lase sul, erinevalt spetsialistist, temasse erapooletult suhtuda.
Kui ta on alaealine, siis ma arvan et kõige parem lahendus alustuseks oleks see kui ema hooldusõigus vaidlustada ja seejärel talle mingi ametlik tugiisik riigi poolt määrata. Soovitan sul konsulteerida sotsiaaltöötajatega selles valdkonnas, nad on selliste lugudega ka varem kokkupuutunud. Ise saad venda selle kõige juures pigem moraalselt toetada, näiteks nii et lepite mingid kindlad päevad kokku millal regulaarselt kohtute ja siis ka suhtlete. Igapäevaselt ma ei soovita sul teda oma ellu võtta ja päästa, sest vastasel juhul pead lisaks tema elu päästmisele ka oma elu päästma hakkama. Kuna sul on aga laps, siis keskendu kõigepealt oma perekonnale.
Et siis jah, jäta meelde et sinu võimalused on piiratud ja reaalselt ära saad sa teha vähe. Ja sellest tulenevalt ära iseennast süüdista kui kõik ei lähe päris nii nagu sa soovisid. Sellised olukorrad on keerulised ja lahenevad pika aja jooksul. Saad teha seda et suhtle vennaga kokkulepitud päevadel, paku talle vajadusel süüa ja öömaja ning räägi linna/valla sotsiaaltöötajaga tema keerulisest olukorrast. Ja muidugi saad palvetada tema eest. Loodan et sellest minu vastusest oli sulle mingit abi. Sulle soovin püsivust ja kannatlikust selle keerulise olukorra lahendamiseks. Ja ära heida meelt kui kõik ei lähe nii nagu soovid.   ({)

Vikerkaarevärvi Pallike:
Kullakene, tänan, et jagasid oma lugu. Mul on nii hea meel, et oled leidnud oma raja ja oled valmis oma vendigi aitama. Minu enda vend on ka nö. vaimse puudega ja ma tean, vähemalt aiman, mida Sa tunned. Kerge neid aidata ei ole. Usun, et parim on Sinu ja Su pere eeskuju ja armastus. Armasta oma venda - ja kõik muu tuleb kaasa. Samuti on alati võimalus abi saamiseks pöörduda Inglite ja kasvõi Universumi enda poole, lihtsas ja siiras palves.

Olen ST-ga ühel meelel, et kõige tähtsam on hetkel Sinu perekond, Sul on alles nii väike laps. Kui tunned, et teisi praegu siiski abistada ei jõua, siis pole midagi. Küll tuleb aeg.

Valgust ja armastust!

Navigatsioon

[0] Sõnum