Elamine > Suhted
Armastus
Prometheus:
Ma olen ja ka tunnen end sisimas alati üksikuna,
ükskõik kas mind ümbritsevad kallid inimesed või mitte
.. kalli inimesega on kindlasti ülitore ja saab naeratada .. ( teiste inimestega saab ka jah naeratada,
aga jah, kalli inimese naeratus sinu silamdele otsa vaadates tähendab ikka kõvasti rohkem )
Mina aga õrnalt naeratan ja siis paraku vajun tagasi kurvematesse mõtetesse.
Olen kirjutajamoodi inimene, kes kirjutab tundeid, elamusi, nägemusi, kogemusi ideid, ja muud sellist
oma vihikutesse ja seal on armastuse kohta mul mõeldud selline tähenduslik lause nagu :
Kurbus heaoluseisundis, sest hingel on valu !
Eile ma lihtsalt jalutasin/ekslesin 2 tundi metsade vahel looduses nagu ehtne indiviid.
Paiskasin oma mõtted ja soovid loodusele, sest mulle meeldib seda teha,
ma nagu tunnen vastukaja, ma saan nagu enda otsitud küsimusele vastuse või vähemalt kui otsest vastust eisaa, saan ma mingit sellist lisaenergiat, tunnet jms , et kuidas edasi käituda.
Ma olin oma seekordset 2-e tunnilist teekonda peaaegu, et lõpetamas,
kui lõpuks tuli mul selline igatsus peale, igatsus kellegiga koos jalutada..
Ja ma muutusin nii tundlikuks, et aeg-ajalt lõi ka pisikese pisara silma, ma lihtsalt hakkasin mõttes paluma ja soovima, et ma ei jalutaks enam üksi, tuleks keegi, kellega saaks jalutada ja jutustada, rääkida jms..
Natukese ajapärast tuli üks kaunis tüdruk tagant jooksuga, ( just nagu tellitud palve minult, et keegi tuleks, et see oli tõesti hämmastav juhus/kokkusattumus, sest ma usun saatusesse ! )tegi ilmselt jooksutrenni,
ja mina kui vaikne ja tagasihoidlik kukkusin täiesti võõra inimesega rääkima ( mis ei ole minule omane,
nii avatud ma pole, aga lihtsalt see tunne mis minus on, see paneb mind ise niiviisi käituma, ilma et ma nagu mõistaks mida ma teen parasjagu. Olen niiviisi ka juhtunud sellised hetki, kus ma hiljem kui sündmus juba möödas , alles eufooriasse tõusnuna rõõmsalt küsin endalt: Misasi see nüüd oli ? )
Kui aus olla, siis ma mõtlesin, et tahaksin koos temaga joosta,
..
Ta oli tagant jooksuga tulemas kui ma enne näo ümber pöörasin ja siis Ma ütlesin et ..
päris kiire tempo sul ja naeratasin õrnalt..
tema vastas: ja ikkaikka ja naeratas samaväärselt vastu..
siis ma ütlesin, et ma käin ka siin jooksmas ( Ma ei valetanud, sest käingi siin jooksmas, seekord aga otsustasin jalutada )
tema vastas: hehee ja naeratas tugevamini ja jooksis edasi...
Ma siis tagant järele hüüdsin, et ... äääm, seda, et äääm... Hakkame koos.. khmkmhm ja siis peatasin lause, sest ei tahtnud imelikuna näida, agajahm..
Sisemuses tundsin, et see olukord ei jätnud ükskõikseks ja vastukaja oli meeldiv.
Mul on päev ja kellaaeg meeles, järgmine nädal lähen uuesti samalajal , äkki kohtan teda veel, et saaksin kuidagimoodi läheneda,
see jääb kõik saatuse kätesse :)
Miks ma niiviisi teen ?
sest mulle meeldib looduses jalutada,joosta .. mõni aasta tagasi tegin seda ühe kalli inimesega, kes oli mulle vägaväga hea sõber , kuid paraku..
on temaga kuidas on.. ja see tunne tuleb koguaeg tagasi kui jalutada ..
Sellessuhtes vabandage kui on pisut segane jutt ! Muidugi ei olnud see armastus,
aga selline lootusekiir ja võimalus, mis mu soovile vastu tuli,
ja see mis saab edasi .. järgmise käigu määrab veelkorra saatus, et kas ma teda veel näen,
sest 1-ene kord juhtus kõik niikiiresti, nüüd ma tean mida teha, kuidas toimida jne jne..
Vajan lihtsalt kedagi sellel teel :)
Päikesepoiss:
Väga tore lugu Prometheus :) Aitäh jagamast!
Eks on endalgi olnud elus samamoodi tunne, et kõik justkui oli hästi aga mingi igatsus oli hinges. Käisin ka nooremana (18-21) palju sõpradega väljas, pidudel, kontserditel, klubides, niisama "hängimas" - kohtusin uute ja huvitavate inimestega, nautisin teatud määral elu aga midagi oli ikka puudus. Ja ma ei saanudki sellest tundest lahti. Teadsin, et soovin kedagi enda kõrvale aga niiviisi lihtsalt ei läinud, isegi kui proovisin kõvasti. Ei mõistnud, miks see kõik juba ei juhtu! :) Lõpuks, õppides sellest kõike, mis oli nendest väljas käimise kogemustest tarvis, jätsin ma ringi jooksmise ja lihtsalt tegin vaikselt seda, mida soovisin ning veetsin aega perega. Hakkasin tegelema heategevusega ja lõin projekte, mis olid minu arvates vajalikud ning minu elutööga seoses. Ja just siis, ootamatult, kohtusin ühe imelise inimesega. Saime kiirelt lähedaseks ja enne kui arugi saime olime hingesügavusteni armunud, kohe alguses sain aru, et tema ongi minu elu teine pool. See, mida olin otsinud. :) Peale poolekese leidmist see tühi tunne ja ootus kadus ning pole enam tagasi tulnud. On hea meel, et õigel ajal veetsin palju aega perega sest elan praegu teises linnas ja näen lähedasi harva.
Minu kogemuste kohaselt on kõige lühem tee poolekeseni läbi selle, mida pead õigeks ja südamelähedaseks. Selle kaudu, mida armastad ja mille peale on annet. Kui kõnnid oma elutöö-teel siis on võimatu poolekesest mööda minna.
Vikerkaarevärvi Pallike:
Kirjutad, et kuigi naeratad, vajud peagi oma kurbadesse mõtetesse tagasi. Aga ehk oleks hea alustada sellest, et kurbi mõtteid vaadelda, miks need on, miks need tulevad, miks need varjutavad naeratuse. Ilmselt üks kurbade mõtete põhjus on, et Sa otsid oma kõige kallimat, Hingele kõige lähemat inimest ja pole teda veel leidnud. Aga kui mõelda nii, et milline õnn on otsida kedagi nii olulist, kallist ja erilist ja teha seda armastuse ning rõõmuga. Milline õnn on olla inimene, kellele on antud võime armastada ja jagada puhast armastus juba mõtteis ning südames. Kindlasti tuleb Pooleke just siis, kui tunned temaga kõige tugevamat sidet ning kõik muud vajalikud tegevused on tehtud. Sest kui mingid muud õppetükid on veel pooleli ja Sa ei saa olla rõõmu ja pühendumusega oma Poolekesega, siis Universum aitab Sul lahendada ikkagi teisi õppetükke. Et oma Poolekesega kohtudes oleksid valmis.
Tegelikult on meil kõigil palju-palju seda, mida endas avastada ja arendada. On erinevaid etappe, mil me midagi avastame ja midagi arendame. Eluetapis, mil me oleme üksi, on hea aeg tegeleda enda sisse vaatamisega, enda õnne ja rahuga täitmisega ning enda avaramisega, et olla järjest rõõmsam ja terviklikum, rahumeelsem ning armastavam. Seda aega ei olegi nii üüratult palju. Ja kui mõelda, et Hing ootab alati meie tähelepanu, siis on sel eluetapil väga hea pöörata just oma Hingele tähelepanu ja enda eest hoolitseda. Ja kui siis saabub päev, mil kohtad Teda, on Sul pakkuda talle parimat, suurimat Valgust ja hellust, olekut, kus sõnu ja mõtteidki ei ole tarvis, mil Olemused lihtsalt on. Kaks poolt, mis ei olegi enam pooled, vaid on üks. Selliselt üks olla saavad eelkõige ise terviklikud, aukudeta, end mõistvad ja tunnetavad inimesed. Ja see on võimas - ühtne loomisenergia liigutab mägesid.
Igatseda ei ole halb, igatsus ei ole negatiivne energia. Igatsus on edasiviiv jõud. Usun, et kõik, kes pole veel Poolekest leidnud, igatsevad tema järele nii kaua, kuni nad on Tema leidnud. Igatsus on natuke nagu unistamise moodi... ja unistada ei ole ju paha. pealegi - unistused saavad teoks.
Valgust ja armastust!
Erela:
Aitäh Vikerkaarevärvi Pallike :L (A) See jutt puudutas Hinge :L :L :L :L
Prometheus:
Ma muidu olen 22 aastat vana, et niiväga noor ei ole, aga siiski pisut ikka,
ja ehk siis olengi õige inimese otsingul, aga ma olen ikkagi nukker südames, kuigi naeratan :(
Aitäh Kaledon vastukajaeest :)
Vikerkaarevärvi pallikesele teen suure pai :)
sinule ka valgust ja armastust ! :)
Tänan , et mind kuulate ja oma nõu annate :)
Navigatsioon
[0] Sõnum
[*] Eelmine lehekülg
Mine täisversiooni