Üldine jutt > Soovin rääkida oma elust
Soovin rääkida oma elust.
Liis:
Mul ka selline kogemus. Siis kui vanaisa veel elas, ehmatasin end kaks korda selle peale üles, et ta oleks nagu mul õlast haaranud. Tunne oli nii ehe ja tugev, aga siis, kui silmad lahti tegin, ei näinud midagi. Ise arvan, et ta tundis, et tal oli minuga kõige suurem side... Aga ei tea... Ei hakanud küsima ka. Igatahes pärast seda teist korda eemaldasin mõttes enda küljest kõik mulle kahju tegevad sidemed. Pärast seda enam sellist asja ei juhtunud.
Aga muidu, oma kodu puhastamine tuleb alati kasuks ;)
emelia:
Kui olin teismelisena ühes leerilaagris, siis ööbisime ühes majas, kus samuti peeti jumalateenistusi. Magasime neljakesti üleval korrusel ühes toas, kahel naril. Mingi aeg, aga hakkasin kuulma-tundma, kuidas keegi mul päris kõrva ääres hingab... Minu arvates ei saanud see olla toakaaslaste hingamine.. Mõttes palvetasin paaniliselt.. Varsti kadus ära see, kui õigesti mäletan. Tükk aega läks ennem, kui magama jäin..
hoclines:
Ma usun, et meil kõigil on mingeid kogemusi ja kokkupuuteid vaimolenditega. Iseasi, kas me paneme tähele neid puudutusi.
aastakümned tagasi, kui olin kodune, siis oli mul aega iseenda jaoks, sest olin pikad päevad üksi. Kogesin, et meie majas on nii päkapikud kui ka vaimud. Eksisteerisime sõbralikult koos ja ma nägin neid ning kuulsin kuid ei suhelnud ega püüdnudki kuidagi suhelada nendega.
Seejärel läksin tööle ja elu läks kiireks ning mul ei olnud enam aega tähelepanekuteks. Nüüd taas olles rohkem kodus kuulen, tunnen ja ka näen neid taas liikumas.
Viimase aja avastuseks on see, et istudes elutoas tunnen külma tuule puhanguid. Külm tuuleke puhub vastu käsi ja nägu. Kui mehele sellest rääkisin siis ta vastas, et see ei ole võimalik. Sega nähtust ei oska kommenteerida. Küllap selgub peagi.
Teine avastus on, et tunnen suitsulõhna. Just sellist nagu jääb juurde inimesele kes suitsetab. Kuna meie majas ei ole keegi kunagi suitsetanud siis on välistatud, et see oleks võimalik meie maailmas. Suitsulõhnaga seoses arvan, et tuli minu isa(tema oli suur suitsetaja). Ta elas oma elulõpu meie juures ja meil oli omapärane suhe. Ma ei kiitnud heaks tema elustiili(joomine) aga ma sain aru selle põhjustest. Sõda oli 19a noorukile jätnud suured haavad hinge ja ta ei tervenenud neist. Ta suutis neist rääkida vaid joomase peaga. Kainena hoidis kõik endas. Oli ta ju selles osalenud algusest lõpuni ja näinud ning kogenud igasuguseid õudusi. Kuulsin nii lapsena üksikuid katkeid neist aegadest ja üleelamistest. Tegelikult oli ta õrna hingega, kuid püüdis seda kiivalt varjata oma lähedaste eest.
Nii elame siis kõik koos sõbralikult ja aegajalt toimub vist mingi kõva sportimine teisel korrusel(keegi elavatest seal ei ela ). Jooksmine ja vahest ka millegi kõvema asja loopimine on kuulda allkorrusel olles.
Selline on minu kogemus oma majas. Suhtun rahulikult sellesse ning saame ikka sõbralikult läbi. ({) (A)
delfiin:
--- Tsiteerin: hoclines järgi november 22, 2011, 09:20:23 ---
Viimase aja avastuseks on see, et istudes elutoas tunnen külma tuule puhanguid. Külm tuuleke puhub vastu käsi ja nägu. Kui mehele sellest rääkisin siis ta vastas, et see ei ole võimalik. Sega nähtust ei oska kommenteerida. Küllap selgub peagi.
--- Lõpeta tstitaat ---
Viimasel ajal olen kogenud samuti jahedat tuuleõhku, arvasin, et on inglid. Olen tundnud ka isa puudutust peale tema surma, see oli jäine...
hoclines, kirjutad, et selgub peagi, anna siis teada :)
Leontine:
Sain äsja teada, et inglipuudutusi me reeglina ei tunneta. Siis on need ikkagi vaimud, keda me tunnetame.
Navigatsioon
[0] Sõnum
[*] Eelmine lehekülg
Mine täisversiooni