Sain äsja teada, et inglipuudutusi me reeglina ei tunneta. Siis on need ikkagi vaimud, keda me tunnetame.
Kirik õpetab, et inglid on intellekti ja vaba tahtega varustatud olendid. Nad (nagu ka deemonid) ei viibi füüsilises ruumis, pole nad kusagil kohal samal viisil nagu inimene. Nad pole, niiöelda, kusagil. Et tegu pole materiaalsete olenditega, ei liigu nad ka punktist A punkti B nagu meie, vaid lihtsalt vahetavad kohta, millele oma tähelepanu ja tegevuse keskendavad. Mõnedki teoloogid on seda võrrelnud inimmõtte silmapilkse liikumisega suurte vahemaade või objektide vahel.
Piiblis on kirjeldatud, kuidas Looja ilmutas end rahvale päeval pilve- öösel tulesambas. Teisal tegi ta seda aga vaikse tuuleõhuna...
Miks mõelda, kas ingli lähedalolu on seotud tuuleõhuga ja seda siis umbes nii, et teisiti ta end ilmutada ei saagi? Saab küll ja loendamatutel eri viisidel. Nii ilmuvad nad ajuti ka inimeste kujul, seejärel - oma ülesande täitnult - jäljetult kadudes...
Nad võivad võtta lohe-, linnu- või mistahes kuju, kui seda vajalikuks peavad.
Ilmselt oleks siis ehk õigem tuuleõhku tundes mõelda "Ehk oli see ingel?" mitte aga teda liblika või sitika kombel määrama hakata värvi ja tiivakuju järgi...
Rahulikku õhtut ja südamesooja lähenevat 1. Adventi!
