Üldine jutt > Soovin rääkida oma elust

Räägin oma mõtetest...talveuni nullpunktis

(1/1)

Sunstone:
Tere!

See jutt ei sobi kuhugi teemasse. Pigem on see lihtsalt soov endast välja kirjutada ja enda jaoks mõtet selgemaks muuta.


Olen vist tõelises talveunes.

Detsembris polnud talveunest veel märkigi, aga pärast Jõule "uinusin". Minu ümber on hajus mull ja mina selle mulli keskel. Aeg liigub ütlases tempos, aga kuidagi kiiremini, kui märgata jõuan või siis ka tahan. Eile kella 15 - 18 kulgesin oma mullis nii edukalt, et ei märganudki 3 tunni möödumist. Ma ei teinud ka midagi, lihtsalt olin linnas, vahepeal seisatasin, siis vist seisin pikalt...niisama. Mingi hajameelsuse vorm.

Unustan vist vahepeal ka söömata, sest 2 kg on kuhugi kadunud. Samas...ma ei tunne ennast halvasti sellise kulgemise juures, ma lihtsalt ei märka aega, sest olen kuskil mujal. Ei vaeva oma pead ka mingite mõtetega. Lihtsalt olen. Tegemata asjade kuhjad küll kerkivad, aga ega pole ka soovi oma kulgemisest välja tulla. Midagi taolist olen kohanud ka siis, kui on pisuke puhkusehetk ja pilk on "uduseks" lastud, vot siis ei taha ka uuesti pilku fokusseerida, kuigi tead, et on vaja kellelegi midagi vastata.

Köögis istudes ja aknast välja vaadates võib mööduda ka pikki tunde.  Nagu mingi tsükkel oleks lõppenud ja enne uue algust on keha ja hing võtnud pikema pausi taastumiseks.  Tööl olen käinud 6 päeva nädalas ja niimoodi pühadest saadik, aga see ei ole mind väsitanud, sest aega ma ei märka ja aja mittetajumine annab võimaluse mitte ära väsida.

Hetkel pole mulle teele sattunud ka selliseid inimesi, kellele on vaja "uus hingamine" anda ja neid pisut motiveerida. Ehk see hajus mull on minu ümber kaitseks nii teiste eest, kui ka annab kaitse mulle endale.

Oma kaaslasele selgitasin oma mulli olemust, et ma olen küll kohal, aga nagu poleks ka. Siis ei pea ta muretsema.

 Kui keegi kaugemalt mõtleb minu peale või tahab minuga suhelda, siis tajun seda, sest kananahk tekib korraks ja kui pisut mõtlen, siis saan ka aimu, kes on, nii, et mingi tunnetus ja side maailmaga on ikkagi olemas.

Ootan ka mulli hajumist, sest siis olen vist "värske" ja erk kõike tajuma, tunnetama. Ma küll ei mediteeri joogide kombel, aga see praegune on vist midagi sarnast nende tegevusele, sest tulemuseks on uus tasand, või siis ka igapäevasest elust erinev tasand. Mina olen vist sinna kuhugi pikemalt jäänud...nagu mõttevaba nullpunkt. Õnneks mitte ajuvaba.

P.S. Huvitav, märkasin et aeg jäi seisma ka kodulehel, sest arvutikell on  47 minutit edasi  nihkunud. :)

Päikesepoiss:
Vöga huvitav jutt :) Üks küsimus... kas sulle meeldib olla nii nagu sa praegu oled? :)

Sunstone:
Ma polegi mõelnud sellele, et kas meeldib ja siis nautida :). Pigem ongi selline kulgemine. Omalaadne vahepaus mõtete korrastamiseks, oma veetava koorma suuruse hindamiseks jne. Enne suurt tõusu vist on selline keskendumise hetk, olen ehk selles hetkes.

Tekkis omapärane võrdlus, et mõnes tervisekeskuses pakutakse samalaadset elamust. Ehk siis saab pikutada 2 tundi kehatemperatuuril vedeliku sees, mis hõljutab vaikselt ja kuna ruum on välishelide suhtes isoleeritud, siis eduka hõljumise tulemusena peaks tekkima moment, kui mitte midagi ei häiri enam ja ka pea saab nö. rabelemisest puhata. Ülim puhkus nii kehale, kui vaimule. Kehapuhkusest osatakse vist lugu pidada, aga peapuhkus teeb inimesi rahutuks, sest igal "targal inimesel" peaks olema ju millestki mõelda kogu aeg ;).

Päikesepoiss:
Siin võiks mainida ehk selle ütluse: Tarkus on nagu jõgi, mida sügavam, seda vähem häält teeb :)

Aga tõesti, mitte midagi teha on kõige raskem!

Navigatsioon

[0] Sõnum