Üldine jutt > Soovin rääkida oma elust
pisut minust
penditar:
Ma arvan, et minu hing on hästi vana ja kohutavalt kiuslik ja jonnakas. Nagu mu kallis abikaasa ütleb siis ma olen angu pambus mis paindub paindub ja kui pinge alt vabaneb siis kukkub materdama :D Ma ei mäleta perioodi kui ma ei oleks kuulnud hääli või suhelnud kellegagi keda ma ei näe või olen päris üksi. Ma ei tule kaugeltki heast ja tervest perekonnast. Minu lapsepõlv on täis inetusi vägivalda ja asju mida ei tohiks ükski laps kogeda. samal ajal see mis jäi vanematel tegematta tegid inglid ja muud abilised ikkagi ära. kuigi meie kodus ei räägitud kunagi vaimsetest asjadest mängisin ma et kuskil maa all on üks suur koobas kus on üks tuli mida valvavad hästi pikad inimesed ja mõnikord pääsevad maa pealt inimesed sinna koopasse ainult et tagasi maa peale nad ei pääse sest nad saadetakse maa aluste linna kus peavad õppima erinevaid tarkusi. Sellesse linna pääses minu arust kaljusse ehitatud linna kaudu. Meie peres ei olnud keegi kunagi sellistest asjadest rääkinud. Kui ma mõned aastad tagasi lugesin "Iidse elulillle saladust" oli mu jahmatus hästi suur sest mulle tundus et keegi on mu lapsepõlve mängud kaante vahele pandnud. ma mäletan et unenägudes käisin ma päris palju maa-aluste juures õppimas neil inimestel olid valged riided ja kuldsed ehted. Minu jaoks oli meie maa ilm ombes nagu kalad akvaariumis kus mingi osa rahvast jälgib mis toimub või kuidas me hakkama saame ja kui meist keegi sureb siis tegelikult on see sama mis meie püüame konksuga kalu. Muidugi siis need kes on välja püütud ei süüa ära vaid neist aretatakse järgmised inimesed kes hakkavad akvaariumi inimesi jälgima. Ma isegi mäletan kuidas ma seitsme aastaselt seda ühele naisele seletasin :D Ma ei mäleta, et ma oleks näinud mustvalgeid unenägusid ikka värvilised ja hästi reaalsed. Inglite olemas olust tean ma väga kaua aega ja suhelnud olen ma nendega ka väga kaua ainult, et minu käsitlus surma on teistsugune kui teistel inimestel ja ma ei suhtu ka piiblisse nii nagu enamus inimestest suhtub. Minu arust on sealt mõned asjad kadunud ja mõnda asja liialt dramatiseeritakse üle. Põhimõtteliselt minu arust on see raamat nagu ka koraan lihtsalt üks raamatu kogu mis räägib mingi loo ja ainuke õpetus mis tuleb võtta arvesse on see et tee mis tee aga tee seda armastusega isegi vihkama peab armastusega.
AnnaNuustik:
Mulle paistab küll, et oled üks paljunäinud ja intelligentne inimene.
Valgust ja tähesära Su hetkedesse, olgu nad siis siin või mujal...
(A)
ruthreimaa:
Armas Penditar väga liigutav ja armas lugu, minul oli nagu lapsepõlves kõik korras ,aga armastusest oli nagu puudus ,siis ma läksin ka oma armastuse maailma ja olin seal ,kus oli väga palju armastust ja ma olin väga õnnelik, aitäh sulle ,et olemas oled ,kullapai!
penditar:
Aitäh ;D
Adriana:
ainuke õpetus mis tuleb võtta arvesse on see et tee mis tee aga tee seda armastusega isegi vihkama peab armastusega. -
Penditar, see lause pani nüüd küll mõtlema :), aga eks öeldaksegi ju, et armastusest vihkamiseni on üks samm...või oli see vastupidi...?
Navigatsioon
[0] Sõnum
Mine täisversiooni