Üldine jutt > Soovin rääkida oma elust

Pereväärtused

(1/1)

kristiina:
Olen olnud juba 20 aastat abielus ja meil on palju lapsi. Lapsed on sündinud siia ilma armastusest. Olen neid kasvatanud ja õpetanud samuti nagu kasvatati mind - ole alati abivalmis ja lahke  , märka teisi inimesi enda ümber jne. Muidugi toob igapäevaelu kaasa ka muresid, aga kui on kellelgi meie perest raske, siis tunnen seda tohutut tuge ja abivalmidust oma laste poolt. Koos saab alati kõigest üle. Lapsi tuleb võtta nagu võrdväärseid partnereid, nendega tuleb arvestada ja nende arvamust küsida. Ja selle arvamusega ka arvestada. Tean lapsevanemaid, kes suruvad lastele peale huvialasid ja unistusi, mida vanemad ise ei saanud mingil põhjusel täita. Nüüd peavad siis lapsed oma vanemate unistused teoks tegema. Vanemad ei märka, et lastel on hoopis teistsugused unistused. Ja lapsed on õnnetud, sest ei saa kontakti oma vanematega. See on kurb. Lapsi tuleks armastada tingimusteta.
Loomulikult toovad aastad erinevaid katsumusi. Need on meie õppetunnid ja kui oskame nendest õppida, siis mida veel elult tahta. Elus peab valmis olema üha uuteks väljakutseteks. Ei tohi mugavalt istuma jääda ja mõelda, et soo - nüüd on kõik korras. Väga palju on inimesi, kes ei saa praeguses muutuvas ja keerulises maailmas hakkama. Üha rohkem on moodi läinud õpitud abitus. Kurdetakse oma rasket saatust, aga ise midagi ette ei võeta.  ...teised on süüdi, teised peavad aitama.... Aga aidata saab ainult seda inimest, kes siiralt on abi palunud ja ka ise kaasa töötab ja tahab muutuda. Muidu on see ainult abiandja ärakasutamine.
Tänan kõigevägevamat nende katsumuste eest, mis minul on tulnud viimasel ajal läbi elada! Ma saan hakkama! Ma usaldan ennast ja oma lähikondseid! Tänan veelkord!
Sellised mõtted siis täna....

Vikerkaarevärvi Pallike:
Tänan minagi (aitahhkalli). Ehk inimestel on lihtsam oodata, et keegi muudab nende elu... Ise muuta või otsuseid teha on raskem... Samas, mina küll ei suuda oodata :D. Praegu on selline aeg, mil kõik inimesed on nii ehk naa silmitsi iseendaga ja põgeneda pole enam kuhugi. Valik on ka mittemuutmine, muutumine.

Headust ja päikesekillukest südamesse!

Teresa:
Hetke mõte:tavaliselt inimesed valivad oma elus oleva tähtsuse järjekorra, kes valib esimeseks töö ja teiseks pere, kes vastupidi.
Ehk siis ühed peavad tähtsaks tööd - seavad järjekorras esimeseks, teised peret. Kuidas keegi.
Mulle isiklikult, enda puhul, sümpatiseerib rohkem selline ütlemine:töökohad tulevad ja lähevad, pere jääb.
Aga naljakas, tänapäeval on ju nii loomulik ka vastupidine variant....
Lihtsalt üks mõte. :)

Vikerkaarevärvi Pallike:
Jah, Teresa, küllap nii ongi, et inimesed valivad tähtsuse järjekorras. Ja kui tähtsuse järjekord on pereliikmetel erinev, siis tekivadki probleemid. Või kui üritatakse kõike korraga valida... näiteks pere, tööd, sõpru ja hobisid. Paratamatult ei jõua ükski inimene kõikide asjadega korraga võrdselt tegeleda, lõpuks inimene väsib või siis ei teagi enam, mis talle tähtis on.

Navigatsioon

[0] Sõnum