Üldine jutt > Soovin rääkida oma elust

niisama jagamiseks

(1/1)

HS:
Just mõned päevad tagasi jõudsin arusaamisele, et Jumal suhtleb minuga läbi armastuse. Ja kui ta annab endast läbi armastuse märku, siis see on nagu tuulepuhang südames, mis teeb sees õõnsaks. Minule ütles ta kunagi unes, et armastus on nagu lumehelves, mis kukub oma ilus. Ainuke point oli see, et ma ei või seda lumehelvest puutuda, vaid ma võin vaadata seda ainult kõrvalt. Puudutades  seda see lumehelves kaob, vaadates jääb ta enda ilus maha. Jumala olemuses on ka kaasa tunda. Kunagi oli mul töö juures nii raske, et mõtetes ma needsin toda hetke ja seda, et Jumal on mind hüljanud. Ühel hetkel keset seda pinget ja kurbust tuli ei teagi kust mu mõttesse laulusalm "kusagil palvetab keegi su eest". Südames läks kohe soojaks ja olukorrad hakkasid iseenesest lahenema. Tagantjärele imestan siiani, kuidas nii omadega puntras olles suutis üks niisugune laulusalm kõik need olukorrad lahendada. Ju siis anti teada, et ma ei ole üksi. Samuti mõistab jumal nalja teha. Jumalik huumor on ikka eriti hea. Kunagi tädi juurest Võõpstest Tartusse sõites sattusin ma bussi, kus tagaotsas istusid kaks noort, kes kuulasid enda mobiilist mingisugust muusikat nii, et terve buss kajas. Tol nädalavahetusel olin ma tädi juures eriti palju tööd teinud ja sellest tulenevalt olin ma rampväsinud ja tahtsin bussisõidu ajal vaikust. Ja siis tulid nood kaks poissi enda muusikaga. Esimene mõte oli, et mingisugused nolgid lasevad fucking Elmarit täpselt minu kiusuks. Ei keskendunud muusikale, vaid kirusin noid poisse mõtetes. Tartus olles sain ma neile otsa vaadata ja oi neid välgunooli, mis lendasid neile pihta minu mõtetes. Nii sai siis Tartus pool tundi oldud ja oli vaja edasi sõita Elva poole bussiga. Lähen siis bussi peale ja istun maha. Juhuse kokkulangemise tulemusena oli sama buss ja sama bussijuht. Istun ma siis ees bussis samal kohal  ja panen silmad kinni, et uinuda. Korraga silma nurgast nägin, et üllatus-üllatus tulevad need kaks poissi bussi peale. Vot siis olin ma vihane. Loomulikult panid nad enda muusika jälle põhja. Mõtlesin siis, et ju siis pean lihtsalt selle olukorra ära kannatama. Ühel hetkel hakkasin ma märkama, et inimesed minu ümber naeravad kuidagi palju. Tavaliselt on inimesed bussis kuidagi eriti tuimad. Inimesed vestlesid ja naersid enda kaaslastega. Ja mina üritan siis selgust luua, millest see tuleneb. Ja alles siis keskendusin ma sellele muusikale. See oli Ladina-Ameerika või Hispaania väga rütmikas  muusika. Edasise bussisõidu ma lihtsalt kaifisin seda muusikat ja viha ja väsimus olid kui tuulest viidud. Süda nagu põksus selles muusika rütmis kaasa. See oli vapustav tunne. Elvas koju kõndides mõtlesin ma juhtunu üle. Ja korraga hakkasin ma naerma, kuna ma mõistsin, et bussisõidu kogemuse ajal oli tegu lihtsalt Jumaliku huumoriga. Sain olla kaks korda suht analoogses olukorras. Esimene kord ei mõistnud ma selle bussisõidu tähendust, aga Jumalikust heldusest anti mulle teine võimalus. Ja alles siis mõistsin ma lõõgastumise kunsti. Olukordi on veel, kus Jumal on kõnetanud läbi olukordade, aga las need jäävad mõneks teiseks korraks. 

maikelluke:
Lahe oli su kogemust lugeda.Jep ongi nii kuidas me asjasse suhtume ,sina suhtusid vihaga ja see tegi olukorra eriti raskeks ja teadagi et väsinud inimene  ongi selline.  mind ka häirib kui inimesed ei arvesta bussis teiste reisijatega. Kord Tallinna teel pidin terve tee kuulama kellegi telefoni kõnesid ja seda terve tee ja veel vene keeles ,mis kõrvu lõikas... Tol korral ei osanud ingleid paluda ega miskit,ehk oleks aidanud...     

Navigatsioon

[0] Sõnum