Üldine jutt > Soovin rääkida oma elust

Minu tee

(1/1)

Getter:
Mõtlesin, et jagan ka oma eluteed.

Olen kaua põdenud depressiooni. Kuskil ca 4 aastat. Selle aja sisse mahtus ka uus kool ja elu esimene armastus.
Koolis ei oskanud teisega olla ja esimene armastus oli üsna õnnetu, klammerduv, armukadedust täis.
Juba esimese suhte ajal puutusin kokku natuke mediteerimisega, kuid jätsin selle sinnapaika. Tundus mõttetu ja mitte midagi palju ütlevat. Eks häid aegu oli ka. Leidsin endale meeldiva spordiala, millega tegelen siiamaani. Noh üritan. :D

eelmine aasta, peale mehega lahkuminekut tundus kõik nii kokku varisenud. Pere-, sõprus- ja koolisuhted olid nii sassis. Sel perioodil hakkasin ka nägema numbreid. 13 ja 14 olid põhilised. 316 oli ka. Ma mõtlesin, et ma hakkan ise hulluks minema. Ükskõik kui palju ma tahtsin eirata, olid need numbrid näos niiii kinni. 2013 kevadel proovisin endale öelda midagi ilusat. "Sa oled suurepärane!", "Oled tubli", "Oled kaunis!". Alati peale seda hakkasid pisarad voolama ja enesetunne oli hullem. Taasavastasin ka mediteerimise. Ja iga kord peale mediteerimist oli täpselt sama asi. Pisarad voolasid ja tuju oli hullem kui ennem. Aga millegi pärast ei tahtnud järgi ka jätta. Tasapisi proovisin edasi aga ei jõudnud. Siis saabus maikuu. Ja asjad olid nii ja naa. Kuna mul olid mitu kuud kestnud üsna suured meeleolu muutused. Ühel hetkel lihtsalt zilett kätte ja lõikusin end. Peale seda kui nägin, et armid jäävad järgi, siis mõtlesin, et "Mida sa teed?!". Interneti avarustest tuhlates leidsin viis tiibetlast. Oi kui hea enesetunne on neid tehes. Suve alguses kui sõpradega väljas istusin, siis tundsin esimest korda tänulikkust. Koju kõndides mõtlesin paljudele asjadele. Mõtlesin, et mis siis saab kui tunnen tänulikkust? Proovimine ju tükki küljest ei võta. Kodus aga otsisin kõikvõimalikud artikklid tänulikkusest. Kuu või kaks läks aega, siis hakkasin tundma tänulikkust negatiivsete asjade ja olukordade eest. Olen tänulik, et need on õpetanud palju. Ja ma ei ole vihane enam. Tunnen end super hästi. Kõik need inimesed, kes teinud mu elus mulle halba. Kõiges selles näen ma õpetlikku tundi.
Lisaks õpin tasapisi andestamist. Iseendale on raske andestada aga see on nii vabastav.
Ehkki ei ole elu hetkel 100% lill, kuid suudan end jalule ajada kui midagi sassi läheb. Lihtsalt mõtlen, et kui uks sulgub, avaneb teine. Peab silmad lahti hoidma.  (R)


Aga üks asi veel. Eelmine aasta jaanuar-veebruar. Nägin unes, et elasin taas oma lapsepõlve kodus, oli kevad. Äsja olin kolinud tagasi, lumi oli veel maas. Siis pilt muutus ning mina ja mu mees olime siis lahku läinud(sel ajal olime koos). ja siis nägin oma kodukoha koolimaja. Nägin iseennast seal mingi uue mehega, ma ei tea kes ta oli. ma ei näinud nägu. Hirmutav oli kui vanem mina mulle otsa vaatas ja naeratas. Niii õnnelik oli see teine mina. Ja siis suunas ta käe, ma ei mäleta kuhu.
Siis mingi hääl ütles, et sinu armastus on siin selles kohas kus ma elan. Nägin oma kodukoha maju ja oli vist kevad-suvi.
Ulme on see, et paar kuud hiljem, me läksimegi  lahku ja kevadel ma kolisngi tagasi lapsepõlvekoju. Mul oli siis see unenägu meelest läinud.
Ja see aasta kui ma trennis käima hakkasin, siis läksin mööda seda koolimaja teed, kus ma olin näinud ennast ja uut meest. Koguaeg käis kerge surin läbi keha.



Ma ei teagi mida öelda või arvata.

TT77:
Igal juhul oled Sa väga tubli, et võtsid kuulda oma sisetunnet ja hoolimata oma depressioonist saavutasid suurepäraseid tulemusi  (aitahhkalli)

Ma soovin, et Sinu elu kodukohas saabki olema selline õnnelik, nagu Sinu vanem mina oli Sinu unenäos .. et selline saabki Sinu tulevik olema (grupikalli)

Getter:
Hetkel ei kurda, et kodukohas halb oleks.
Olen aasta ajaga saanud imelisi sõpru. :)
Kuid jah huvitav on see unenägu, et algus läkski nii nagu seal oli.. :)

Navigatsioon

[0] Sõnum