Üldine jutt > Soovin rääkida oma elust
Minu suhe emaga.
Leontine:
Ema on mul alati olnud võimukas. On terve mu elu mu "vaimu värskena hoidnud" stiilis, kui inetu, haige ja saamatu ma olen jne. Ei tea, kes mind eile keelest sikutas. Rääkisin talle loo, millest algas mu terve elu kestnud alaväärsuskompleks. Kord neiueas juhtusin end peeglist vaatama, kui ema koju tuli ja ütles, et mida ma keerutan seal peegli ees, et mul pole ei tegu ega nägu. Sellest plikale aitas. Eilne telefonikõne lõppes sellega, et ema pani nuttes telefoni ära. Täna ei helistanud, helistasin ise. Rääkisin, et pidin selle talle ära ütlema, et ma mõistan teda (lapsena orvuks jäänud, lastekasvatamisoskus olematu, raske elu), et olen talle ammu andestanud ja et vabandan, et talle neid vanu asju üldse meenutasin. Ta ei saanud millestki aru. Ütlesin, et oma alusetute süüdistustega rikkusin tema terve eelmise öö ja päeva ära.
No niisiis, lõpuks leidsin eneses julguse talle rääkida sellest, mis terve elu hingel olnud, kuid kergenduse asemel tunnen end nüüd tõesti põrsana - tegin vanainimesele ilmaaegu haiget.
Kes ütleks, kuidas oleks olnud õige?
muusa:
Ma arvan, et keegi ei saa ütelda, mis on õige, msi vale. Seda tuleb sul endal tunnetada. Nagu ma aru saan, hetkel sa kahetsed, et emale üldse rääkisid sellest. Ma usun samuti, et vanainimene tihti ei suuda enam selliseid koormaid ja süüdistusi kanda, kuid mittekunagi ära süüdista ennast oma tegudes või tegemata jätmises. See kehtib ka teiste süüdistamiste kohta. See mis tehtud, see tehtud. Püüa leida lihtsalt edasi tasakaal ja siluda oma suhteid emaga äkki. Kõik me elus on õppetunnid ja kui südamega neid täita, pole midagi karta. Igas halvas on alati ka head. Leia see lihtsalt üles!
delfiin:
Leontineke, võiksin sellel teemal terve romaani kirjutada :) Ka minu ema oli väga võimukas ja mina loomulikult saamatu ja inetu pardipoeg...Proovisin samuti emaga rääkida elust/suhetest (tol korral oli ta umbes 81-82), polnud sellest mingit kasu, tõusis ainult tüli, oli palju nuttu ja süüdistamisi...Kes vaatasid eile Kanal 2-s Tuuli Roosmaa saadet "Saladused", mõistsid, et mõtlemisainet on palju...aga kuidas on õige, või vale, arvan, tõest vastust polegi :) Inimesele, kes kuulab, mida teisel öelda on ja püüab kasvõi omaette öeldut analüüsida/mõista, võib-olla on sellest ka mingit kasu...aga kes mõista ei taha, või pole vanuse tõttu enam võimeline elu tegelikust olemusest aru saama, kas on vaja?
Ps. mis tähtkujus Su ema sündinud on, kui see saladus ei ole?
Teele:
Nii kurb on lugeda, kuidas oma ema oma lapsele sedasi haiget teeb :o
Mul on oma emaga super suhted, justkui sõbranna!
Ses suhtes suurim tugi, armastus, toetus jne. Eks ma vahel oleme teineteisele haiget ka teinud, pärast pillime koos :'( Kanged jäärad mõlemad.
Kahjuks isaga aga ei ole vedanud.
No kõike vist ei saagi elus korraga ???
Loodan, siiski,et olete oma lastega suutnud luua super suhted (aitahhkalli)
Eneseotsingul:
Mina olen pärit nn tavalisest perest. Ei mingit füüsilist vägivalda. Aga ema tujud, vajadus sugulastele ja naabritele muljet jätta jne. tegi tema oma lastest hingelt invaliidid.
Nüüd olles juba ise täiskasvanud lapse ema, olen talle lihtsalt andeks andnud. Näen, et sellel suhete lahkamisel ei ole suurt mõtet. Just sellepärast, et mis tehtud, see tehtud. Pole vaja vanainimest traumeerida ja kas ta üldse sellest aru saab.Olen oma lapsega püüdnud vältida neid vigu ja saan oma lapsega suurepäraselt läbi. Mis ei tähenda, et mina ka vigu ei ole teinud. Samas ei taha ette kujutada, kuidas minu laps kunagi hakkaks mulle minu vigu ette lugema. Seega arvan, et lihtsalt andesta emale ja ka iseendale. Me oleme nüüd täiskasvanud ja kujundame oma elu ise.
Küll laheneb ka see probleem :K (aitahhkalli) (kkalli)
Navigatsioon
[0] Sõnum
Mine täisversiooni