Üldine jutt > Soovin rääkida oma elust

Kui kõik variseb kokku

<< < (4/4)

Chrissumari:
Aitäh kõigile  (aitahhkalli) (aitahhkalli) (aitahhkalli) (aitahhkalli).
Ma ise usun ka, et kunagi saabub aeg, kus pisarad lõppevad ja elu läheb edasi :)

Päikesepoiss:
Kindlasti! Varsti oled jälle rõõmus ja positiivne ning märkad imesid enda ümber! :) Ja nüüd kui sa õppinud sellest kogemusest siis eks sa oskad järgmine kord ehitada oma elu püsivamale vundamendile, mis nii kergelt ei varise.

Semiela:
Chrissumari!
Ma elasin ka kunagi nii,et kui igal hommikul üles ärkasin hingasin kergendatult,huuuhhh...see oli tegelikult halb uni!Aga kui tõeliselt ärkasin avastasin,et see ikka kõik reaalsus,olin hulluks peaaegu minemas,pole võimalik,see pole võimalik...Pole võimalik,et sellised sündmused minu elus,nagu õudusfilmis.Tundus,et kõik,kogu mu elu jäädavalt rikutud!!Ja nii pea igahommik shokiteraapiat saades.Lohutused siin ei aidanud mullegi.Küll kuulsin,et -ooohh,aeg paneb kõik paika,küll-koguaeg ei saa allamäge minna,kindlasti läheb ka paremaks...Aga jaah,elu veab sind lõpuks ikka sealt välja,lakud haavi veel 5 aastat või rohkemgi,psüühikale jätab ehk mingi jäljegi...aga jaah,tõesti kunagi saab kõik korda :K

Navigatsioon

[0] Sõnum

[*] Eelmine lehekülg