Üldine jutt > Soovin rääkida oma elust
Hingedepäeva tundmus...
Annekene:
Täna on hingedepäev.... minu isa on Hingeke juba 10 a. Koht , kuhu ta on maetud, surnuaed, seal käin ma ainult siis, kui tunnen enda sees, et nüüd on õige aeg minna, vajadus minna. Ma ei suuda käia kohustusest, et nüüd on selline päev ja nüüd käiakse. Mulle meeldib ISAga rääkida...ta oli mulle väga hea isa ja minu lastele väga hea vanaisa. Jah, ta hellitas minu poisse :) jah, ma olin vahel siis pahane...:) aga teadsin kogu aeg, et ta teeb seda kõike SÜDAMEST, ARMASTUSEST minu ja minu laste vastu! Ja täna ...lihtsalt meenus kõik, ja see tõi soojuse sisse...ning tundisn, et tahan seda kellegagi jagada :) ({)
Ja veel...küünal põleb minu kodus tihedamini, kui hingedepäeval :)
Ingeri:
Aitäh,et jagasid. Mina käisin surnuaial, viisin vanaemale küünla, oli ilus, nii palju tulukesi vilkus pimedas, tuli ka soe tunne sisse. :) Kodus ka küünlad põlevad, tundub, et hingepäevast alates algabki nö küünalde põletamise hooaeg, suvel tuleb harvemini selline tunne, et paneks küünlad põlema.
Heakuulaja:
Ma olen Annekesega täitsa päri. Kõike tuleb teha sisetunde järgi, südamest ja armastusega, mitte sellepärast, et on mingi tähtpäev või püha.
oma kadunud lähedastest mõtlen tihti ja suvalisel ajahetkel siis kui tunne, et õige aeg on.
Sama on kirikus käimisega. Minu arust võib palvetada üks kõik millal ja üks kõik kus. Selleks ei pea minema just kirikusse.
Onnelik:
Mina motlesin oma kallikeste peale siin haiglas.Minu lapsukesed,ema jt.on kaugel ja pole lihtsalt nii kaua nende juurde saanud.Minu ainuke soov on,et ma saaksin kuidagi moodi nende juurde minna.Aga eks see soov mul ka varsti taitub.Jah kullakesed palvetada voib igal pool.Olen armsa Annekesega taitsa nous.Palju kallisid teile
Leontine:
Minul käisid kutsumata "külalised". Tunnetasin, et mul on keegi kohal. Pöördusin kohe Miikaeli poole ja ta ütles, et minu juures oli päris mitu vaimolendit. Ta viis nad ära, kuid kui tundsin, et õhk polnud veel puhas, õpetas, kuidas ise neid ära saata saan. Niisiis panin küünla põlema, saatsin neile armastust ja palusin lahkuda sinna, kus nende koht on. Veidi aja pärast tundsin, et nad on läinud. Miikael ütles, et edaspidi tulebki mul enesel kutsumatud külalised ära saata, sest ma saavat sellega nüüd ise hakkama.
Niisiis, ikkagi põletasin eile küünalt, kuigi ei kavatsenud. Peale minuga juhtunut vaimudega, ei usalda ma enam ühtegi vaimu, mistõttu ei kutsu enam kedagi ega otsi kontakti. Tean nüüd, et maises elus päris tore inimene võib vaimuna hoopis jubedik olla. Ei pruugi, kuid võib. Parem väldin isegi nende meenutamist niipalju kui võimalik. :(
Navigatsioon
[0] Sõnum
Mine täisversiooni