Üldine jutt > Soovin rääkida oma elust
Emotsioonid minevikuga seoses
Vikerkaarevärvi Pallike:
Minu jaoks on just oma ajas elamine kõige parem, nii palju on teha just praegu, nii palju on kogeda ja tunda ja mõelda ja unistada ja soovida...oehhh :D. Ajas rändamaminemine on inimesi alati paelunud, samas tuleb mõelda ka seda, et kui selline asi juba ette võetakse, kas sellega siis ei kaasne ka muutused olevikus.
Heakuulaja, nii tore, et Sinu kooliaeg oli võrratu, see on juba väärtus iseenesest. Kindlasti on Sinu tänasedki hetked samaväärsed ({)
hoclines:
See on ääretult huvitav teema ja olen ise kogenud seda väga sügavalt. Kahjuks mitte positiivse emotsiooniga seoses. Minu lugu on veidi kurvemkuigi olen tänaseks selle emotisooni neutraliseerinud ja lahtilasknud. Mind ta enam ei vaeva ega ka kummita unenägudes ega reaalsuses. Aastaid võib isegi öelda mitukümmend aastat ta tegi seda ikka ja jälle.
Lühidalt lugu ise: olin just saanud 3 aastaseks kui mul leiti peale tädi surma tuberkuloos. Saadeti siis Elvasse ravile. Olin seal üksi ja see oli niisuur emotsionaalne üleelamine. Olin seal nagu hiljem teada olen saanud 5 kuud. Üksi, kodust eemal, ema ei näinud ja lisaks sealne väga halb suhtumine minusse kuna ei suutnud sellega harjuda. Nutsin pidevalt. Mäletan neid aegu detailselt siiani aga nad ei tee mulle enam haiget. Unenäos olin hiljemseal korduvalt ja korduvalt kuni ühel suvel olles puhkuseaeg ringreisil mööda Lõuna-Eestit otsustain sõita just Elvasse ning see koht üles leida. Sõitsime ja ma juhatasin oma mehe(tema oli autoroolis) täpselt õigesse kohta. Mind lausa juhatati sinna. Energeetika oli nii võimas. Muidugi ei olnud seal enam seda sanatooriumi aga ma leidsin koheselt üles selle maja kus elasime ja kõik metsaalused ning muud paigad. Jalad viisid mind ühe hoovikoristava vanema naise juurde ja teretades küsis ta meie soovi. Kui siis selgitasin oma sealoleku põhjust lausus ta. Mina olin seal hoidjatädi sel ajal. See vapustas mind täiega. Vestlesime siis veidi ja me sõitsime edasi. Enam see koht ei ole mind kummitanud. Ma suutsin lahti lasta selle emotsiooni ja energia. Ühtlasi mõistsin nii mõnegi oma käitumise või hoiaku põhjust hilisemas elus. Olen suutnud andestanud kõigile selle negatiivse kogemuse põhjustajatele.
(A)
Ingeri:
Vene aeg oli ikka masendav, ilmselt oli ka Sinu emal jube raske seda aega üle elada. Samas on hirmus, et ka tänapäeval juhtub sarnaseid asju, tuleb kohe meelde see kuulus "Kodutunde" lugu, kus lapsed viidi kodust ära võõrkeelsesse keskkonda, nii tohutult kahju oli neist lastest, ilmselt said ka nemad haavad hinge pikaks ajaks.
hoclines:
Jah, ma usun, et ka emal oli raske sel momendil, kuid ta pidi nii tegema, sest tol ajal muud lahendust ei olnud. Ema pidi ju tööl käima ja ei saanud kuidagi olla minuga. Õnneks on kõik haavad paranenud. Kallid kõigile ja armastust
Navigatsioon
[0] Sõnum
[*] Eelmine lehekülg
Mine täisversiooni