Üldine jutt > Soovin rääkida oma elust

Minu lugu

(1/1)

getterk:
Tere Inglipesa :) (A)

Peale poja surma olen hakanud tunnetama ja teadvustama oma alateadvuse jõudu. Varem ma lükkasin need tunded alla- hirmust. Poja hing sai vabaks 4 mail. Kes olen mina, et öelda ja kinni hoida, kui hing tahab minna. Vähemalt see 1,8 aastat oli ilus aeg, ta tuli nagu valgus me ellu. Ja see valgus ei kustunud, pigem aina kasvab. Olen hakanud kuulatama looduse hääli ja vaikuse jõudu. Tunnetan lõhnu jne. Raskusi on näiteks autotee ületamisega- tahaks sülitada ja vanduda. Kui olen üle tee läinud, hingan rahulikult sisse ja välja ning saan jälle edasi kõndida. Ended olid tegelikult olemas. Paar päeva enne minekut oli mu surnud isa pilt kuidagi kukkunud Matu tekile. Hommikul ärgates piilus ta tekialt välja, minu issi pilt tekil . Matu oli sügava puudega lamav laps. Me olime koguaeg koos, nüüd peale maist lahkumist isegi rohkem kui varem.
Peale seda pildi juhtumit hüüdsin - Matu, Matuu.. Ta vaid matsutas igavusest suud.. Ütlesin: Andrus, Andrus (isa nimi). Ta hakkas laginal naerma.
Ma usun, et mu issi tuli mulle näitama, abitumas kehas, et maailm ei ole must ja valge. ON nii palju värve ja et pole ma tegeleikult midagi nii nõrk kui arvasin enese olevat.

Nüüd tuli pikk jutt, aga minust endast niipalju , et olen 21 aastane ja elus nii mõndagi pidanud kogema. Ei, ma ei kahetse, sest vaid omaenese keerdkäikudest suudan ma õppida..

Vikerkaarevärvi Pallike:
Tere, kallis Getter! Pesake embab Sind hellalt... Tänan, et kirjutasid endast väikese südamesse mineva loo :L. Sa oled nii-nii tugev ja Valguslik. Sinu read puudutasid mind sügavalt. Kui Sa tunned, et Sinu poja Hing ei ole saanud veel Valgusesse/Koju minna, siis kui Sa soovid teda aitata, siis näiteks valge küünla põletamine on väga hea. Paned küünla põlema ning mõtled häid mõtteid tänutundega ning lased tal minna. Hinged elavad igavesti ja meile kallite lähedaste Hinged jäävad meie südameisse niikuinii. Aga Hingele endale on kõige parem, kui ta läheb sinna, kui on kõik teisedki Valgusekiirekesed.

Valgust ja armastust!

Päiksekiir:
Armas Getter,

Iga lugu on ainulaadne, kuid sinu ridu lugedes tekkis äratundine.  Ma mõistan, mida läbi elad. Sinu loo puhul oli tegemist sinu enda pojaga. Enda kogemuse sain läbi venna, kes oli mulle pigem poja eest (kogu oma vaba aja veetsin temaga/hooldasin). Tema oli samuti sügava puudega laps, kes elas loetud aastad. Mingil põhjusel näidati mulle tema lahkumise päeva üpris varakult (teadmine/nägemus vms).

Need aastat õpetasid mulle väga palju. Õppisin surma nägema teisiti. Olen jõudnud arusaamisele, et need lapsed tulevad õpetama meile tingimusteta armastust kõige ja kõiki vastu. Õpetavad nägema elu teisiti. Väärtustama....

Pane tema hauale samuti Küünlaid ja põleta toas. Ta on alati sinu kõrval, kui temale mõtled (hinge osake). Täna selle kogemuse eest. Kinnita, et sa saad hakkma ja lubad tal edasi liikuda.
Luba endale kurbust ja pisaraid. Ära neela neid alla.  Mina tegin seda ja sain  pool aastat hiljem tugeva tagasilöögi.

Su teele tekivad uued ja huvitavad võimalused. Peale venna surma avanes minus tohutu valgus, mis oli varasemalt oli peidus.
Algas uus teekond vaimsel teel, mis sai alguse siin (inglipesas).  Olin sel hetkel sinu vanune.

Kui soovid kellegagi suhelda, siis võid mulle julgelt kirjutada. Hetkel käin pesas harvem (vaiksem periood, kus energia mujale suunatud).  Aga tea, et sa oled väga tubli! Sa oled tõesti väga tugev!  Luba endale olla ka nõrk ja pisaraid. See on su kehale ja hinge väga vajalik. Need on kõigest emotsioonid, mis tulevad ja lähevad. Meie lihtsalt nimetame neid + ja -.

Armastust, armastust ja veelkord armastust sinu igasse päeva!  :L
 Luba algallikal end üle valada armastuse ja valgusega!

Navigatsioon

[0] Sõnum