Huvitav, millised on tartu vaimuks olemise kriteeriumid, kas kunstihuvi ja supilinnas kummitamine kuuluvad asja juurde.. mjaaa õudnee. 
Loodan siiski et ei ole, sest see pole üldse mu lemmiklinn, aga ta on nagu mu taskud, mugav ja tuttav. Tegelikult ma ei saa hingeliselt nagu siit ära jah, nagu ankur taga. Siin lõhnab nagu kõik õigesti, iga puupahk pargis on ka tuttav. Tegelikult ma ei tea, tegelikult on üsna okei linn muidu, aga mul on see ealine iseärasus, et ei tahaks veel paikseks jääda ja sammalduma kukkuda.