Ma vaatan tühja paberilehte. Juba viimased veerand tundi. Hoian kahte söepliiatsit käes, kuid peas on tühjus. Eelnevad kritseldused ei rahuldanud mind, seega jätsin nad pooleli. Tahaksin joonistada midagi, mis kirjeldaks mu tundeid, kuid... Mu peas on tühjus. Valge paber mu ees. Kujutlen sinna kõrghoonet, paljude akendega millelt joonistub välja kaunis päikeseloojang. Kui valgusallikas taandub paistavad vaid üksikud heledamad klaasiruudud. Eelmalt paistab palju valgusvärve reklaamide näol. Ka tänavalaternad valgustavad teed. Mõned üksikud inimesed jalutavad ringi.
Tõmban esimese joone diagonaalselt üle paberi. Koheselt järgneb ka teine, peegelpildis. Kisun rikutud lehe ning kärtsutan selle kokku. Ei sobi, ideed puuduvad.
Ma ei mõista miks mind inspiratsioon ei taba. Alati kui tunnen end eemale tõrjutuna või maha jäetuna haaran miski loomingulise tegevuse, mis peaks meeleseisundit parandama. Enam see ei toimi. Ka see ei toimi?! Panen paberi ja söe käest, tõusen, ning suundun kööki. Roheline tee aitab. Kaks suhkurt nagu ikka. Haaran kuuma tassi ning lähenen aknale. Neljakorruseline vastasmaja paistab räämas ning väsinud. Ehitiste vahel on vaid pisike muruplats. Õnneks ei ole vaatepilt väga vangistav kuna esimese korruse vaadet rikastavad mitmed õunapuud. Kortermaja lapsed hullavad parasjagu värskelt valminud viljadega, mis on gravitatsiooni survel langenud.
Tore on neid vaadata! Meenutan, kuidas kord ise nõnda tegin. Mäletan veel meie muruplatsi mille keskmeks oli liivakast. Liivaskast, kus kõige suurem mure oli mängukaaslase uuema lelu järgi proovimine. See olekski võinud nii jääda. Siiski me kasvasime suureks. Muutus väljak, muutusid ka reeglid. Tundmatuks ning ülemõistuse keeruliseks.

Tass on juba jahtunud ,sest tee on imekombel õhku haihtunud. Suundun taas kööki, et haarata uus tassitäis. Oeh, kell on nii palju juba! Täna on plaanis midagi suurt ja erilist, täna on minu sünnipäev. Ettevalmistused köögis on juba alanud, nüüd jäänud veel pajaroog ahju pista, salat hakkida ning laud katta. Mõnikümmend minutit hiljem avastan end taas vaatamas seda sama lehte. Seekord läks paremini, otsustasin maalida pildi meie enda väljakust! Kõrvus kumab: “Ukka-ukka, mina prii!“
Mmm... õhus olevate toidulõhnade peale tahaks mu magu kopse sööma hakata. Piilun ahju ning lasen veel mõne minuti toidul küpseda. Seni haaran vajalikud lauatarbed ning sean need elutuppa. Pilk langeb joonistatud pildile- tühi liivakast, üksik turnikas, kuid pildile ei mahutunud ühtki last.
Ning laud on kaetud-ühele! Head isu!

 Nii mõnus palakene, kuigi kurvapoolne. Tegelikult üksindus ei ole negatiivne nähtus - ta aitab kaasa sisemisele arengule, laseb kuulata hinge hääli.

 Ja veel sellised üksindushetked, millede jooksul on loodud kõik surematud teosed! Need on ju ülimalt õnnelikud hetked. Üksindus soodustab loomingut, sest avab kanalid olemaks loomis-vibratsiooni lainel.
 See on nii, nagu asjale läheneda