Mul on mõnikord saranaseid kogemusi olnud nagu Leontinel - kohe antakse märku, isegi siis, kui ei ütle, vaid mõttes midagi on
Halba saab ära hoida niimoodi, et kui vihastud kellegi peale ja tahad halba soovida ja juhtubki nii, et soovid, poolkogemata, mõttes, siis kohe järgi vabandust paluda, andestada ka endale, et sellised mõtted üldse pähe tulid,  paluda oma halbade mõtete eest andeks.
Kuidas keegi endale parima mooduse leiab, ise ütlen alati:Jumal andku mulle andeks, et nii mõtlesin
Endal on ka kohe parem ja kergem olla siis.

Täna olen väsinud. Mul paluti teha igapäevasest tööst midagi täiesti erinevat. Nimelt minna hooldekodusse appi vanureid saunatama-pesema. Olin ahastuses, sest kartsin, et ei pea tervet päeva saunakuumuses vastu. Ja veel üksi sisuliselt võõras majas. Palusin siis Loojat, et ta saadaks mulle võimalikult vähe vanureid. Juhtus aga vastupidi: neid toodi linna pealt kokku rohkem veel, kui tavaliselt. Tunnistan ausalt, et olin pettunud, et mu palvet kuulda ei võetud. AGA. Hommikul tuli kolleeg, kes seni oli seal asendamas käinud, mulle asju ja ruume kätte näitama. Ja jäi päeva lõpuni. Kahekesi pesime, kuivatasime, riietasime, ratastoolitasime kümmekond vanurit ära. Ja ei pidanud seda tegema saunas, vaid duši all. Kui järele mõtlema hakkasin, siis arvan, et sain vastuse oma palvele sel viisil. Ja abi. 

Enamik meist on ju ikkagi suure osa oma elust olnud maised inimesed oma maiste rõõmude-muredega. Kuipalju oli 20 aastat tagasi neid, kes teadsid midagi näiteks mõtte jõust, rääkimata taassündidest jne. Avanemine ja tarkus ja muutumine ei toimu üleöö. Ise olen muutunud palju tolerantsemaks, kuid ikka tuleb ette, et esimene reaktsioon halvale on vihastamine. Aga ma ei süüdista end selle eest. Mul arenemisruumi veel jagub.