Andestamine nagu eeldaks, et on viha peetud, niiet sama tulemuse saaks teisi inimesi kaasamata, kui andestada enesele selle vihkamise pöhjused mis loonud tagajärje ning eneses parendada vastavad seadistused. Kuna läbi selle on kadunud ka energiatarne viha näol siis hakkavad uued seadistused looma uusi tagajärgi, mis enese ellu sobivamad vöivad tunduda. On loodud pysiväärtus. Mis köik muidugi ei tähenda, et möned korrad proovilepanek tulemata jääks, kuna mustrit on pikalt loodud ning ego oma toidust koheselt loobuda ei kavatse. Tähtis on siis ennast jälgida ning jääda endale kindlaks, syvendades uut, eetilisemat käitumismustrit.

PS! Kuna asjal on mitmeid tahke siis läbitöötatus alateadlike pöhjuste osas vajalik, sarnaselt nagu vaimsel teel inimesed otsivad köige allikat, nii ka siin tasuks otsida kannatuse synnihetke tunde näol enese elust. Näide loodusest oleks umbrohi, väljajuurimata maaalust osa on maapealse osa löikumine jätkuv ajupainaja.

Teresake  Imeliselt lihtne ja tõhus meetod  Katsetasin ka...ja toimib 


PS. Kas me suudame  meenutada aastate jooksul mõeldud mõtteid, tuntud tundeid? Vaevalt. On meil tarvis pidevalt eneses urgitseda? Saab ka armastavamalt, lihtsalt lausudes " Ma armastan Sind.Vabanda Palun. Palun andesta minule ja sellele mu sees, mis minu arusaamist piirab. Tänan Sind"

Tsiteerin: camilla järgi aprill 08, 2012, 11:56:29

Ho’oponopono põhimõte on töötada Jumalikkusega, temale korrates: “Ma Armastan Sind; Vabanda palun; Palun andesta minule ja sellele mu sees, mis minu arusaamist piirab; Tänan Sind.”, ning lase siis Jumalikkusel teha omad korrektiivid, mis muudavad pahna (mälestused) su alateadvuses tagasi Nulliks, ning siis sellest Tühjusest saab
Jumalikkus taas esile tõusta.

 Ka ylalkirjeldatud meetod soovitab vabastada(andestada) palve lugeja kannatustest ja selle mis arusaamist piirab (hirm - iha, viha, teadmatus). Mulle isiklikult jääb mulje, et arusaamise piiraja vabastamine vihjaks nagu sellele, et järgmine samm oleks arusaada mis kannatuse pöhjustas, et palve järgselt olla teadlikum.
 Delfiin, vöid ju Teresalt kysida, kas suudame, jällegi oleneb tehnikast ja teadlikkusest. Kogemus ytleb, et tunde alusel situatsiooni ylessekerkimine, mis meid kannatuse synnihetke viib on lihtne ka antud systeemi suhtes vöhikule, isegi vöiks ytelda, et elu viib meid nendesse situatsioonidesse jälle ja jälle, lihtsalt vaatenurk vahetub.
 Loomulikult vöib jälle ja jälle andestust paluda, kuid arusaamata asja sisust on tegemist jätkuva protsessiga, kannatust on vöimalik pysivalt vabastada läbi enese rolli teadvustamise selles ja kannatuse olemust avades siseilmas.
 Mulle meeldis töetera, mille Teresa kirjutas:"Jöudsin veelgi enesele lähemale".

Ja mulle meeldib väga lause, mille Le mulle privaatsõnumisse kirjutas:Kui palve kui selline tagab hetkelise abi, siis töö enesega loob püsivaid väärtusi, milledest õppides ja neid arendades võib avastada, et ise ongi taseme tõustes juba saadud seesmiseks õpetajaks, eluks ja ingliks eneses ...   

Jah, nii see on 

Sügavuti endasse minek/otsimine aeg-ajalt väsitab. Päris tervistav oli lihtsalt lausuda lauset. Kaua mõju kestab, ei oska öelda...kuid, kui ei proovi, ei saagi teada...