Üldine jutt > Soovin midagi kõigiga jagada

Armastamisest

(1/2) > >>

Vikerkaarevärvi Pallike:
Peamised õppetükid on meie eludes seotud suhete ja armastamisega, kitsamas ja laiemas mõistes. Peamine õppetükk seisnebki armastamises. Räägitakse ju, et armastamisest vihkamiseni on vaid imeväike samm... Me oleme eelnevate elude jooksul teinud läbi nii mõndagi, vihanud, lahkunud, meid on lahutatud oma armsamatest sunniviisiliselt või oleme ise sundinud end lahkuma. Paljude Hingede jaoks on üks keerukaim õppetund seotud hüljatusega. Kas olete tähele pannud, kuidas inimesed hoiavad kõigest hingest kinni kellestki või millestki, sest kardavad hülgamist. Võib-olla olete Te ise üks nendest. Kardetakse üksindust, alandatust, häbi ja tuntakse süüd. Et keegi teine oli parem kui mina, noorem, ilusam, rahakam jne. Või siis kardetakse ise kedagi hüljata, kammitsetakse end ja piiratakse vabadust kellegi heaolu nimel. Need on võimsad õppetükid ja nende lahendamise protsess võib olla üsna valulik, sest meie Hingepagas armastamise teemal on üsna suur. Ja seda enam imelisem on tõeline vabanemine, enda suuruse tunnistamine ja armastamine, juhtugu mis iganes.

Kullakesed, kui Teil on kellegagi ühine elu, kokkupuude katkenud, ei tähenda see seda, et Te ei saa, tohi, või seda inimest armastada. Armastada just nii nagu armastate, oma südames ja Hinges. Inimesed lausa muretsevad sellepärast, et tunded ei ole kadunud, kuigi ühiskonna normide kohaselt peaksid olema. Armastus on ja jääb ja selle üle või pärast pole vaja kunagi hirmu või häbi või midagi muud tunda. Armastada vabalt, puhtalt ja siiralt ongi üks elu võtmetest! Me võime armastada alati kõike ja kõiki. Selleks ei ole vaja füüsilist lähedust ega ühist ajaruumi. Isegi kui lähedane on lahkunud siit ilmast, ühendab armastus lähedasi tugevalt. Armastage kõiki ja kõike, mille poole Teie süda tuksub. Kuid siin on üks konks: palun ärge klammerduge armastuse külge. Armastust ei saa piirata, armastus lihtsalt on. Ja voolab ning teeb imesid. Koos andestusega.

Armastusega Teie.

apostel:
 (aitahhkalli) (aitahhkalli) (aitahhkalli) (tubli) Sulle Pallike  :) ja Jummmala Õiget juttu ajad Imeline  :P :P (tubli) :L (A) (aitahhkalli)
                                                                                           (A) (A) (A) (A) (A) (A) (A)


haldjas:
Ära tunne kunagi piinlikkust, et sa kedagi armastasid. Või seda, et ütlesid selle välja. Või näitasid seda. Armastada on hea. Armastus on aus.
Elus on liiga palju valet. Armastus ei ole kunagi vale. Me kulutame nii palju aega, et sulguda, et kaitsta end valu eest. Aga ainuke asi, mis siin maailmas valu ära võtab, on armastus.
Armasta nii, et kogu maailm näeb.
Oskus armastada on olulisem, kui oodata, et sind vastu armastatakse.
Lihtsalt armasta. :L

haldjas:
Minu arvates kõige puhtam ja siiram armastuse tunne on armumine, vahet pole, kas siis nooruses, keskeas või hilisemas eas. :) Kui Amor oma Noolekese sihib ja tunned, et oled seitsmendas taevas ;) ja armumine veel ka vastastikune juhtub olema, siis suuremat õndsust ja puhtamat armastuse tunnet ei ole hiljem enam olemas. Armumine võib kesta, võib lõppeda, reeglina lõppebki, jääb lihtsalt armastus, aga on ka inimesi, kes elanud koos 10-20 aastat ja ütlevad, et on ikka veel teineteisesse armunud :) Imeline! Aga ikkagi arvan, et kõige puhtam ja siiram on see kõige kõige esimene hetk ja tunne :D :L  (A)

Vikerkaarevärvi Pallike:
FB-s üks sõber jagas artiklit: http://alkeemia.delfi.ee/suhted/rasedusjalaps/huljates-isa-ainus-mis-omab-tahtsust-on-ema-hinges-olev-lapse-isa-kuju?id=71959779

Üks inimene siis muu hulgas kirjutas, kuidas üks ema oli oma lapsele peale lahutust öelnud, et isa ei armasta teda. Sellest inspireerituna kirjutasin ma sellised tekstid:

"Eespool oli kirjutatud, et ema ütles lapsele, et isa ei armasta teda. Seda armastamise teemat ei saa võtta ju musta ja valgena, faktina. Et see armastab, see mitte. Inimestel on ootused teiste suhtes ja ühiskonnas normiks saanud stereotüübid, milline on tõeline, mees ja isa. Ja milline on tõeline naine ja ema. Ja lisaks veel suguvõsa isatüübid ja rollid. On isade kohustused ja emade kohustused, mida siis kantakse. Ühiskonna poolt loodud, teisalt ilma nendeta ka päris ei saa. Ja pealegi on naised ja mehed oma loomuselt erinevad, mõttemaailma ja väljenduse poolest.. Ja sageli tekibki selletõttu palju segadust. Ja kui rääkida armastamisest, siis seda ei saagi ju muudmoodi tõestada, kui ise tunda. Just ise kedagi armastades. Me tegelikult saamegi vastutada ainult iseenda tunnete eest, Ja oleks veel nii, et me iseenda tundeidki lõpuni mõistaksime. Samas, lõpuni ei saagi me ju mõista, kuna me kõik oleme pidevas arengus ja liikumises. Inimene on loodud arenema, terve elu ei suudaks mina isiklikult küll olla kinni samades tegevustes ja oludes, mõtetes ja emotsioonides. Ja kui me siis võtamegi inimesi nii nagu nad on, eeldamata ja ootamata midagi, ka mitte armastust. Ja üritame mõista ja olemas olla. Kõigele vaatamata. Ja tunda ise neid tundeid, mida me oma südames tunneme, endale valetamata, end tunnustades. Siis rohkemat me teha ei saagi. See on parim nii kõigile, nii lapsele kui vanematele, mehe ja naise suhtes.

Näiteks minul oli vanaisa, kellega ma oma elu jooksul väga palju juttu ei ajanud. Üheks põhjuseks oli vanaema, kes suutis suure osa tähelepanust endale tõmmata. Teiseks põhjuseks oli see, et kainena ei olnud ta väga jutukas mees. Ja kui me siis suviti, vaheaegadel vanaema ja vanaisa juurde läksime, siis see kallistus vanaisa poolt ütles rohkem kui tuhat sõna. Ja kui meie pilgud kohtusid, polnud mitte midagi rohkem vaja. Vanaisa korjas meile sügiseti pähkleid, mida me pool talve sõime. Ja ma tundis alati soojust, kui ma pähklid kätte võtsin. Need oli siira armastuse ja mitte midagi vastu ootamata tundega korjatud pähklid. Ja seda lihtsalt on tunda. Seda siirast armastust. Ja kui ma siis oma vanaisaga viimast korda kohtusin (teadsin talle otsa vaadates, et rohkem ma teda enam ei näe. Hoidsin pisaraid tagasi, sest talle ma ei saanud seda ju öelda.), oli meil elu sügavaim vestlus. Küsisin temalt näiteks, et kas ta on olnud elus õnnelik jne. Rääkisime usalduslikult ning meievaheline side oli väga lähedane. Ja ma tundsin, et tema on minu elus üks lähedasemaid inimesi. Sõnadeta, liigsete emotsioonideta. Tema teod väljendasid rohkem kui ükski sõna. ta lihtsalt oli minu vanaisa. Ja mina armastasin ja armastan teda siiani täielikus vaikuses, siiras armastuses. Mehed sageli ju väljendavadki end tegude kaudu, naised jälle ootavad sõnu... Minu sõnad on nüüd otsas, Pole tükk aega nii inspireerituna end tundnud. Tänan veelkord. Mõistmist ja iseendaks olemist kõigile. Ärge kartke armastada, unustage kõik ühiskonna mallid ja ootused, Armastage endas. Hirmuta ja kompleksideta. Seda tunnevad siis teisedki. Kallid ja paid."


Mõtlesin jagada Teilegi, armas Pesarahvas.

Valguse ja armastusega,

Teie Pallike

Navigatsioon

[0] Sõnum

[#] Järgmine lehekülg

Mine täisversiooni